Mine sisu juurde

Koerlibliklased

Allikas: Vikipeedia
Koerlibliklased
Dryadula phaetusa
Dryadula phaetusa
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
Alamselts Päevaliblikad Rhopalocera
Ülemsugukond Papilionoidea
Sugukond Koerlibliklased Nymphalidae
Rafinesque, 1815
Alamsugukonnad

Koerlibliklased (Nymphalidae) on päevaliblikate hulka kuuluv liblikate sugukond.

Koerlibliklased on üks suurimaid päevaliblikate sugukondi, teaduskirjanduses hinnatakse sugukonna liigirikkuseks enamasti umbes 7200 liiki.[1]

Nomenklatuur

[muuda | muuda lähteteksti]

Sugukonna ladinakeelne nimetus Nymphalidae oli loodud Rafinesque poolt aastal 1815 ning tuleneb pajuliblikate (Nymphalis) perekonnanimetusest. Rafinesque kasutas 1815. aastal nimetust Nymphalia päevaliblikate rühma tähistamiseks, kuid hilisemas nomenklatuuris on sellest kujunenud juba sugukonnanimetus.[2] Eesti keeles ei tohiks ajada segi sugukonnanimetust liigiga koerliblikas, mis on ainult üks selle sugukonna liikidest.

Morfoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Üks iseloomulikumaid tunnuseid on täiskasvanud liblikatel esimese jalapaari taandareng. Paljud selle sugukonna liigid kasutavad seismiseks ja kõndimiseks ainult nelja jalga, kuigi nagu teistel putukatel, on neil anatoomiliselt siiski kolm paari jalgu.[3] Taandarenenud esijalad on sageli väikesed, vastu rindmikku surutud ning kaetud harjakestega. Nende täpne funktsioon ei ole kõigil rühmadel üheselt selge, kuid neid on seostatud sensoorse rolliga, näiteks keemiliste või mehaaniliste signaalide tajumisega.[3] Esijalgade taandareng ei ole kõigis alamsugukondades täpselt ühesugune: mõnes rühmas on see tugevam, teistes tagasihoidlikum.[4]

Koerlibliklaste määramisel kasutatakse lisaks jalgadele ka tiibade ehitust. Soonte harunemine ja paiknemine aitavad eristada sugukondi, alamsugukondi ja perekondi. Koerlibliklaste puhul on eestiibade soonestik üldiselt selline, et sooned ei ole määramistunnusena tugevalt paisunud ega muutu tiiva alusel silmatorkavalt jämenenuks.[4]

Väga iseloomulik on koerlibliklaste ka tiibade üla- ja alakülje erinevus. Paljudel liikidel on tiibade ülakülg märksa eredam, kontrastsem või mustrilisem kui alakülg. Ülakülje värvus võib olla seotud liigisisese äratundmise, paarilise ligimeelitamise, territoriaalse käitumise või hoiatava signaaliga. Alakülg on seevastu sageli tagasihoidlikum, pruunikam, hallikam või lehemustriline ning aitab liblikal puhkeasendis taustaga sulanduda. Selline erinevus on hästi nähtav näiteks koerliblikal, päevapaabusilmal, admiralil, pajuliblikatel jne.[4]

Liblikate tiivad on kaetud mikroskoopiliste soomustega, mis paiknevad tiival nagu katusekivid. Osa värvustest tuleneb pigmentidest, kuid paljud sinakad, rohekad, violetsed või metallse läikega toonid on seotud tiivasoomuste väga peene ehitusega. Sellisel juhul ei teki värv ainult keemilise pigmendi tõttu, vaid valguse peegeldumise, murdumise ja interferentsi tulemusel. Seda nimetatakse struktuurseks ehk optiliseks värvuseks ning seetõttu võib mõne liblika tiib näida eri nurkade alt erineva tooniga või anda metalset läiget.[5][6]

Arengujärgud

[muuda | muuda lähteteksti]

Munad

[muuda | muuda lähteteksti]

Koerlibliklaste munad võivad olla kujult üsna erinevad. Need võivad olla peaaegu kerakujulised, munajad või lamedama tipuga. Munapinna ehitus varieerub samuti: mõnel rühmal on munad suhteliselt siledad, teistel selgelt soonilised, ribilised või peenetahulise pinnaga. Munade mikroskoopiline ehitus, näiteks koorioni, võib olla taksonoomiliselt tähtis tunnus. Kuna sellised tunnused ei ole palja silmaga alati hästi nähtavad, siis saab näiteks skaneeriva elektronmikroskoobi abil uurida seda liikide ja rühmade võrdlemisel.[7]

Röövikud

[muuda | muuda lähteteksti]

Röövikute välimus on koerlibliklastel eriti varieeruv. Mõne rühma röövikud on üsna siledad ja tagasihoidliku kehakujuga, samas kui teistel on keha kaetud väikeste köbrukeste, karvade, ogade või harunenud jätketega. Paljudel Nymphalinae alamsugukonna liikidel on röövikud selgelt ogalised. Selline kehakate võib pakkuda kaitset kiskjate eest, muuta rööviku ebameeldivaks söömiseks või visuaalselt hirmutavamaks.[4]

Ka röövikute värvus võib olla kas varjevärvusega või hoiatav. Paljude silmiklaste ja metsaliblikatega röövikud on rohelised, pruunid või kõrrekollased ning sulanduvad hästi kõrreliste, lehtede või taimevartega. Seevastu mõnel liigil on röövikud tumedad ning erksate kollaste, oranžide või valgete laikude või triipudega. See võib toimida hoiatusvärvusena, andes kiskjale märku, et röövik võib olla ebameeldiva maitsega, ogaline või raskesti söödav.[4]

Nukud

[muuda | muuda lähteteksti]

Nukkude kuju ja värvus varieeruvad samuti tugevalt. Mõne liigi nukud on siledad, piklikud ja tagasihoidliku kujuga, teistel on nukul ogad, nurgelised jätked, harjad või muud silmatorkavad moodustised. Nuku värvus võib olla roheline, pruun, hallikas või kirju, mis aitab seda varjata lehtede, okste või kuivanud taimeosade vahel. Samas leidub koerlibliklaste seas ka nukke, millel on metallne või pärlmutterjas läige. Selline läige võib muuta nuku valguse käes väga silmatorkavaks, kuid looduses võib see samal ajal toimida ka maskeeringuna, peegeldades ümbritsevat valgust ja lõhkudes keha piirjooni.[4]

Koerlibliklaste nukk on tavaliselt rippnukk. See tähendab, et nukk kinnitub tagakeha tipus oleva erilise struktuuri, kremasteri, abil aluspinnale ja ripub pea alaspidi. Erinevalt mõnest teisest päevaliblikarühmast ei kinnitu koerlibliklaste nukk tavaliselt siidivöö abil ümber keha. [4]

Talvitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Koerlibliklaste seas võib talvitumine toimuda eri arengujärkudes. Mõned liigid talvituvad muna, rööviku või nukuna, teised aga täiskasvanud liblikana. See, millises arengujärgus liik talve üle elab, on liigile omane ja seotud tema elutsükli, toidutaimede, põlvkondade arvu ning kliimatingimustega. Uuemad fülogeneetilised käsitlused näitavad, et liblikate talvediapaus on evolutsiooniliselt keerukas tunnus ning eri liblikarühmades on talvitumisjärk aja jooksul korduvalt muutunud.[8]

Talvitumise edukus sõltub suuresti energiavarudest. Enne talve peavad täiskasvanuna talvituvad liblikad koguma piisavalt lipiide ehk rasvavarusid, mida kasutatakse pika puhkeperioodi jooksul ainevahetuse säilitamiseks ja kevadel aktiivsuse taastamiseks. Koerliblika ja päevapaabusilma uurimisel on leitud, et enne talvitumist kogutud energiavarud mõjutavad talve üleelamist ning kevadist sigimisvõimet.[9]

Täiskasvanuna talvituvatel liikidel peatub talveks suguline aktiivsus. Seda nimetatakse reproduktiivseks diapausiks. Näiteks koerliblika puhul on näidatud, et diapausiotsust mõjutavad juba röövikueas kogetud keskkonnatingimused, eriti päeva pikkus. Lühem päevapikkus ja hooajaliselt muutuvad tingimused soodustavad sellise arengutee kujunemist, mille tulemusel valmik ei hakka kohe sigima, vaid valmistub talvitumiseks.[10]

Migratsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud võrkliblikad, täpikud ja silmikud on pigem elupaigakesksed ning püsivad tavaliselt kindlat tüüpi niitudel, metsaservadel, soodes või muudes sobivates kasvukohtades. Samas kuulub koerlibliklaste hulka ka liike, kes on väga liikuvad ja võivad hooajaliselt läbida sadu või isegi tuhandeid kilomeetreid. Rändamine võimaldab neil kasutada eri piirkondades eri ajal tekkivaid toidu-, sigimis- ja kliimatingimusi. Kusjuures sageli toimub ränne mitme põlvkonna jooksul. Üks põlvkond liigub näiteks kevadel lõunapoolsetelt aladelt põhja poole, paljuneb seal ning järgmised põlvkonnad jätkavad liikumist või kasutavad juba uusi sigimisalasid. Sügisel võib uus põlvkond liikuda tagasi lõuna poole. Kõige tuntumad rändavad koerlibliklased Euroopas on ohakaliblikas ja admiral. [11][12]

Eesti liigid

[muuda | muuda lähteteksti]
Nõgeseliblikal on aasta jooksul kaks põlvkonda, mis on välimuse järgi selgelt eristatavad. Pildil on Eestis jäädvustatud hilissuve põlvkonna liblika valmik.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Picciotti, Ugo; Valverde-Urrea, Miguel; Garganese, Francesca; Lopez-Moya, Federico; Foubelo, Francisco; Porcelli, Francesco; Lopez-Llorca, Luis Vicente (3. juuni 2023). "Brindley's Glands Volatilome of the Predator Zelus renardii Interacting with Xylella Vectors". Insects (inglise). 14 (6): 520. DOI:10.3390/insects14060520. ISSN 2075-4450. PMC 10299015. PMID 37367336.
  2. ↑ Rafinesque, C. S.; Rafinesque, C. S. (1820). Tableau analytique des ordres naturels, familles naturelles et genres, de la classe Endogynie, sous classe Corisantherie. A Bruxelles: De l'Imprimerie de Weissenbruch père, rue du Musée, no. 1057.
  3. 1 2 Wolfe, Joanna M.; Oliver, Jeffrey C.; Monteiro, Antónia (11. jaanuar 2011). "Evolutionary Reduction of the First Thoracic Limb in Butterflies". Journal of Insect Science (inglise). 11 (66): 1–9. DOI:10.1673/031.011.6601. ISSN 1536-2442. PMC 3281478. PMID 21867433.
  4. 1 2 3 4 5 6 7 Willmott, Keith R. (2008), "Brush-Footed Butterflies (Lepidoptera: Nymphalidae)", Encyclopedia of Entomology (inglise), Springer, Dordrecht, lk 583–589, DOI:10.1007/978-1-4020-6359-6_496, ISBN 978-1-4020-6359-6, vaadatud 24. juunil 2026
  5. ↑ Prum, Richard O.; Quinn, Tim; Torres, Rodolfo H. (15. veebruar 2006). "Anatomically diverse butterfly scales all produce structural colours by coherent scattering". Journal of Experimental Biology (inglise). 209 (4): 748–765. DOI:10.1242/jeb.02051. ISSN 1477-9145.
  6. ↑ Wilts, Bodo D.; Matsushita, Atsuko; Arikawa, Kentaro; Stavenga, Doekele G. (6. oktoober 2015). "Spectrally tuned structural and pigmentary coloration of birdwing butterfly wing scales". Journal of The Royal Society Interface (inglise). 12 (111): 20150717. DOI:10.1098/rsif.2015.0717. ISSN 1742-5689. PMC 4614508. PMID 26446560.
  7. ↑ Freitas, André Victor Lucci; Brown, Keith S. (1. juuni 2004). Schultz, Ted (toim). "Phylogeny of the Nymphalidae (Lepidoptera)". Systematic Biology (inglise). 53 (3): 363–383. DOI:10.1080/10635150490445670. ISSN 1076-836X.
  8. ↑ Halali, Sridhar; Yapar, Etka; Wheat, Christopher W; Wahlberg, Niklas; Gotthard, Karl; Chazot, Nicolas; Nylin, Sören; Lehmann, Philipp (3. veebruar 2025). "Tempo and mode of winter diapause evolution in butterflies". Evolution Letters (inglise). 9 (1): 125–136. DOI:10.1093/evlett/qrae054. ISSN 2056-3744. PMC 11790229. PMID 39906583.
  9. ↑ Pullin, Andrew S. (1987). "Adult feeding time, lipid accumulation, and overwintering in Aglais urticae and Inachis io (Lepidoptera: Nymphalidae)". Journal of Zoology (inglise). 211 (4): 631–641. DOI:10.1111/j.1469-7998.1987.tb04476.x. ISSN 1469-7998.
  10. ↑ Wiklund, Christer; Lehmann, Philipp; Friberg, Magne (2019). "Diapause decision in the small tortoiseshell butterfly, Aglais urticae". Entomologia Experimentalis et Applicata (inglise). 167 (5): 433–441. DOI:10.1111/eea.12780. ISSN 1570-7458.
  11. ↑ Constantí Stefanescu jt (aprill 2013). "Multi-generational long-distance migration of insects: studying the painted lady butterfly in the Western Palaearctic". Ecography (inglise). 36 (4): 474–486. DOI:10.1111/j.1600-0587.2012.07738.x.
  12. ↑ Brattström, Oskar; Bensch, Staffan; Wassenaar, Leonard I.; Hobson, Keith A.; Åkesson, Susanne (2010). "Understanding the migration ecology of European red admirals Vanessa atalanta using stable hydrogen isotopes". Ecography (inglise). 33: 720–729. DOI:10.1111/j.1600-0587.2009.05748.x.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Koerlibliklased&oldid=7200053"