William Gilbert
| William Gilbert | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
24. mai 1544 Colchester, Essex, Inglismaa |
| Surnud |
30. november 1603 London või Colchester, Inglismaa |
| Haridus | St John's College |
William Gilbert (24. mai 1544 Colchester, Inglismaa – 30. november 1603, arvatavasti London) oli inglise teadlane ja kuninganna Elizabeth I arst. Ta osutus ka teedrajavaks füüsikuks, kes avastas ja avaldas magnetismi ja elektriga seotud seaduspärasusi. Ta suri katku.
Tema esikteos "De Magnete, Magneticisque Corporibus, et de Magno Magnete Tellure" (Magnetismist ja magnetilistest kehadest ning suurest magnetist Maa) ilmus 1600. aastal. Selles raamatus, mida võib pidada esimeseks Inglismaal avaldatud eksperimentaalfüüsika teoseks, võtab ta kokku ligi 20 aastat kestnud katsed looduslike ja tehislike magnetite magnetismiga. Selles raamatus, mis arendab välja Maa magnetvälja põhjaliku teooria, tuginedes Colchesteri seppade iidsetele teadmistele, selgitab autor selgelt ja täpselt:
- magnetite tõmbumise ja tõukumise reegleid;
- pehmest rauast varda magneetumist magnetväljas;
- kuumuse mõju raua ferromagnetismile.
Tuginedes oma konkreetsetele katsetele, võrdleb ta Maad magnetiga ja järeldab, et see on põhjus, miks kompass osutab põhja poole (seni arvati, et kompassi tõmbab ligi Põhjanael või siis suur magnetsaar põhjapoolusel). Ta valmistas suure sfäärilise magneti, mis oli Maa miniatuurne mudel. Väikese magnetnõela orientatsioon selle pinnal vastas suunale Maal.
Vana-Kreeka loodusfilosoofia võrdles magneti külgetõmbejõudu teise kummalise külgetõmbejõuga, mis oli seotud merevaiguga: hõõrumisel tõmbas merevaik ligi kergeid esemeid, näiteks udusulgi, kiude või kõrsi. Gilbertit huvitasid hõõrdunud merevaigu ja magneti omaduste erinevused. Näiteks magnet tõmbas ligi ainult rauda, samas kui merevaik tõmbas ligi mitmesuguseid kergeid materjale. Gilbert avastas ka, et paljud teised materjalid peale merevaigu võivad hõõrumise kaudu omandada omaduse kergeid objekte ligi tõmmata. Niisuguste merevaigu (kreeka keeles ἤλεκτρον, elektron) ja sellega sarnaste ainete omaduste kirjeldamiseks võttis ta kasutusele omadussõna elektriline (uusladina keeles electricus, mis tähendab "nagu merevaik") ja nimetas hõõrumisel avalduvat jõudu elektriliseks jõuks. Just elektriliste ja magnetiliste omaduste eristamise eest nimetab inglise teadlane Joseph Priestley teoses elektri ajaloost (1767) Gilbertit elektriõpetuse isaks. Kuigi hiinlased olid esimesed, kes avastasid Maa magnetismi, oli just William Gilbert see, kes mõistis, et kompassi magnetnõel osutab alati põhja poole sellepärast, et Maa keskel asub midagi – omamoodi magnet – ning et seeläbi on võimalik määrata magnetvälja suunda Maa pinna mis tahes punktis.
Tema auks on magnetilise jõu (täpsemalt magnetomotoorjõu) ühik CGS-süsteemis nimetatatud gilbertiks.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Edgar Zilsel, "The Origins of William Gilbert's Scientific Method", Journal of the History of Ideas, 2 (January 1941).
- Sydney Chapman (29. juuli 1944). "William Gilbert and the Science of his Time". Nature.
- Walter Langdon-Brown (29. juuli 1944). "William Gilbert: His Place in the Medical World". Nature.
- Steven P. Pumfrey, William Gilbert's Magnetical Philosophy, 1580-1684. The Creation and Dissolution of a Discipline, PhD Thesis, University of London, Warburg Institute, 1987.
- John Henry, "Animism and Empiricism: Copernican Physics and the Origins of William Gilbert's Experimental Method", Journal of the History of Ideas, 62/1, 2001.
