Island

Island
	islandi Ísland
Islandi lipp Islandi vapp
Riigihümn	Lofsöngur
Pealinn	Reykjavík
Pindala	102 775 km²
Ametlikud keeled	islandi
Rahvaarv	394 324 (1,1,2026)
Rahvastikutihedus	Kontrolli pindala ja rahvaarvu väärtust (?)
President	Halla Tómasdóttir
Peaminister	Kristrún Frostadóttir
Iseseisvus	17. juunil 1944
SKT	38,523 mld $ (2025)
SKT elaniku kohta	98 323 $ (2025)
Valuuta	kroon (ISK)
Ajavöönd	maailmaaeg
Tippdomeen	.is
ROK-i kood	ISL
Telefonikood	354

See artikkel räägib riigist; saare kohta vaata artiklit Islandi saar; Küprose ansambli kohta vaata artiklit Island (ansambel)

Island (islandi keeles Ísland [ˈistlant] Ísland^ⓘ) ehk Islandi Vabariik (Lýðveldið Ísland) on saareriik Atlandi ookeani põhjaosas Gröönimaa, Šotimaa ja Euroopa mandri (Norra) vahel. Island on Euroopa kõige läänepoolsem ja kõige hõredamalt asustatud riik, samuti üks väiksemaid ja eraldatumaid Põhjamaid.

Peaaegu kogu riigi territoorium paikneb Islandi saarel. See on Euroopa suuruselt teine saar Suurbritannia saare järel.^[5] Islandi pindala on 102 775 km². Islandi saar asub Kesk-Atlandi mäestikul ja on vulkaaniliselt aktiivne. See on maailma suurim vulkaaniline saar.^[6] Island paikneb Euraasia laama ja Põhja-Ameerika laama lahknemisvööndis. Island on tekkinud Atlandi ookeani keskaheliku vulkaanilise aktiivsuse tulemusel. Maakoor rebeneb seal jätkuvalt ja keskahelik laieneb igal aastal mõne sentimeetri võrra. Tegevvulkaanide ja maakoore murrangute vöönd läbib kogu saart Axafjörðurist põhjas kuni Vestmannaeyjari saarestikuni lõunas. Selle haru ulatub ka Reykjanesi poolsaarele. Lääne-Islandi Snæfellsnesi poolsaart ümbritseb eraldi vulkaaniline kõrvalvöönd. Atlandi ookeani keskaheliku geoloogilist aktiivsust iseloomustavad geisrid ja sagedased vulkaanipursked. Alates norralaste asumisest Islandile umbes 1100 aastat tagasi on aktiivsetes piirkondades toimunud 150–200 vulkaanipurset ja mõnel pool on kujunenud märkimisväärsed vulkaanikoonused. Edela-Islandil asuv vulkaan Hekla purskas aastatel 1100–1970 vähemalt viisteist korda. Arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud varajasi talusid, mis olid mattunud Hekla tuhakihi alla. Eriti ränk oli 1783.–1784. aasta Laki (Lakagígari) lõhevulkaani purse, mis hävitas palju karjamaid ja kariloomi. Sellele järgnenud näljahäda tõttu suri umbes veerand tollasest Islandi elanikkonnast. Hilisemate vulkaanipursete tagajärjel tekkis 1963. aastal Islandi edelarannikule uus saar Surtsey, 1973. aastal hävis osa Heimaey saarel asuvast Vestmannaeyjari linnast. Riigi siseosa koosneb peamiselt vulkaanilisest kõrgplatoost, kus leidub suuri liiva- ja laavavälju, mägesid ning liustikke. Paljud liustikujõed voolavad sealt läbi madalike merre. Islandi kliimat pehmendab Golfi hoovus ja vaatamata asukohale vahetult põhjapolaarjoonest lõuna pool on seal suhteliselt leebe kliima. Laiuskraadi ning mere mõju tõttu on suved jahedad ja suurel osal saarest valitseb lähispolaarne kliima.

Islandil on ligikaudu 394 000 elanikku. See on NATO liikmesriikide seas kõige väiksem rahvaarv. Islandi pealinn ja suurim linn on Reykjavík, kus 2026. aasta 1. jaanuari seisuga elas 139 804 inimest.^[7] Ligikaudu 64% riigi elanikest elab pealinna Reykjavíki pealinnapiirkonnas Islandi edelaosas. Riigi ametlik keel on islandi keel.^[8]

Island oli asustamata kuni 9. sajandini. Keskaegse käsikirja "Landnámabók" järgi algas Islandi asustamine 874. aastal, kui Norra viikingipealik Ingólfr Arnarson rajas Islandile esimese püsiasula. Enne teda olid saart külastanud ka teised inimesed, kes olid seal talvitanud. 9. sajandil asus Islandile ka keldi asunikke Briti saartelt. Järgnevate sajandite jooksul asusid Islandile elama peamiselt norralased, vähemal määral ka teised skandinaavlased, kes tõid endaga kaasa Iirimaalt ja Šotimaalt pärit trääle.^[9] Islandit valitseti iseseisva ühisriigina kohaliku parlamendi Alþingi kaudu. Seda peetakse üheks maailma vanimaks tänapäevani tegutsevaks seadusandlikuks koguks.^[10]^[11] Pärast sisevõitluste perioodi läks Island 13. sajandil Norra võimu alla. Aastal 1380 ühines Norra (koos Islandiga) personaalunioonina Taaniga, kui Taani kuningas Olaf II sai pärast Norra kuninga surma ka Norra troonipärijaks. 1397. aastal sõlmiti Kalmaris ametlikult Kalmari unioon, millega liitus ka Rootsi. Pärast uniooni lagunemist 1523. aastal jäi Island Taani võimu alla. Taani kuningriik kehtestas 1550. aastal jõuga luterluse. Kieli lepinguga tunnistati Island 1814. aastal ametlikult Taani osaks.^[12] Prantsuse revolutsiooni järel Euroopas levinud rahvuslusest mõjutatuna tugevnes ka Islandi iseseisvusliikumine. Selle oluliseks verstapostiks kujunes 1918. aasta Taani–Islandi liiduseadus. Selle alusel loodi Islandi kuningriik, mis oli Taaniga seotud personaaluniooniga. Teise maailmasõja ajal, kui Taani oli okupeeritud, hääletasid islandlased ülekaalukalt vabariigi loomise poolt. 17. juunil 1944 kuulutati Þingvelliris välja Islandi Vabariik.^[13]

Ehkki aastal 930 asutatud Alþingi tegevus oli aastatel 1799–1845 peatatud, peetakse seda üheks maailma vanimaks tänapäevani säilinud parlamentaarseks institutsiooniks. Islandi riigipea on otse valitav Islandi president. Island kuulub NATOsse. 1950. aastal ühines Island Euroopa Nõukoguga. 1994. aastal liitus Island Euroopa Majanduspiirkonnaga.^[14] Island on ainus NATO riik, millel puudub alaline armee; riigil on üksnes kergelt relvastatud Islandi rannikuvalve.^[15]

Islandil on turumajandus ja teiste OECD riikidega võrreldes suhteliselt madalad maksud.^[16] Riigis toimib sotsiaalhoolekandesüsteem, mis tagab kõigile juurdepääsu arstiabile ja kõrgharidusele.^[17] Islandil on maailma kõrgeim ametiühingutesse kuulumise määr. 20. sajandini tugines Islandi majandus suuresti kalapüügile ja põllumajandusele. Kalanduse industrialiseerimine ja pärast Teist maailmasõda saadud Marshalli plaani abi tõid kaasa jõukuse kasvu ning Islandist sai üks maailma rikkamaid ja arenenumaid riike, millel on kõrgtehnoloogiline majandus. Island on rahvusvahelistes riikide võrdlustes kõrgelt hinnatud sellistes valdkondades nagu elukvaliteet, haridus, kodanikuvabaduste kaitse, valitsemise läbipaistvus ja majandusvabadus. Island on demokraatiaindeksi ja võrdsuse näitajate järgi kõrgel kohal. Mediaanjõukuse poolest täiskasvanu kohta on Island maailmas esikohal, keskmise jõukuse poolest tavaliselt viie-kuue rikkaima riigi seas. 2025. aastal tõusis Island ÜRO inimarengu indeksi järgi maailmas esikohale, edestades senist liidrit Norrat.^[18] Samuti on Island juba 19 aastat järjest globaalse rahuindeksi poolest esikohal. Islandi energiavarustus tugineb peaaegu täielikult taastuvenergiale.

Nimi

Islandlaste saagade järgi oli Naddodd (või Naddador) 9. sajandil esimene norralane, kes Islandile jõudis. Ta nimetas selle Snælandiks 'lumemaa', sest kui ta lahkus, sadas lund. Naddoddi järel saabus rootslane Garðar Svavarsson, kes sõitis ümber Islandi ja nimetas selle enda järgi Garðarshólmuriks 'Garðari saar'.^[19]

Seejärel jõudis Islandile viiking Flóki Vilgerðarson. Tema tütar uppus teel ja tema kariloomad surid nälga. Saagade järgi ronis üsna heitunud Flóki mäele ja nägi jäämägedest tulvil fjordi (Arnarfjörður), mille järgi andis ta saarele uue ja praeguse nime Ísland 'jäämaa' (sõnadest ís 'jää' ja land 'maa'). Teooria, mille järgi Islandi viikingitest asunikud valisid selle nime selleks, et heidutada inimesi nende rohelisele saarele elama asumast, on müüt.^[20]

Ajalugu

Pikemalt artiklis Islandi ajalugu

Maa avastamine ja asustamine

Pikemalt artiklites Islandi avastamine ja Islandi asustamine

Islandlased on viikingitest ja keltidest asunike järeltulijad. Saare esimesed mittepüsielanikud olid Iirimaa mungad, kes viibisid tõenäoliselt 8.–9. sajandil saarel ajutiselt erakutena. Island sobis neile maailmast eemaldumiseks ja mediteerimiseks. Hilisemate Norra sisserändelainete ajal hävitati munkade väikesed eraklad ja mungad lahkusid Islandilt.

Skandinaavia viiking Garðar Svavarsson, kes talvitus umbes 870. aastal Põhja-Islandil Húsavíkis ja nimetas saare enda järgi Garðarshólmuriks, on üks Islandi varasemaid Skandinaavia-poolseid avastajaid.

"Landnámabókis" säilinud pärimuse järgi kasutas Norra meresõitja Flóki Vilgerðarson saarele purjetamiseks navigatsioonivahendina kolme kaarnat. Üks kaarnatest lendas lõuna poole Fääri saarte suunas, teine, kes mõni päev hiljem teele saadeti, keeldus laevalt lahkumast ja kolmas lendas lääne poole. Flóki järgnes viimasele ja jõudis Islandi läänerannikule. Teda peetakse üheks esimeseks Islandil viibinud Norra viikingiks. Ta sai hüüdnimeke Hrafna-Flóki 'Kaarna-Flóki'.^[21] Tema kaasatoodud kariloomad surid juba esimesel talvel heinapuuduse tõttu nälga. Flóki lahkus kevadel saarelt pettununa ja nimetas selle Islandiks.^[22]

Island jäi peaaegu asustamata, kuni Norra viiking Ingólfur Arnarson asus 874. aastal esimese Skandinaavia püsiasunikuna elama tänapäeva Reykjavíki piirkonda. Islandi ajaloolase Ari Þorgilssoni teose "Íslendingabók" ehk "Islandlaste raamatu" (kirjutatud ajavahemikus 1122–1134) andmetel oli tema esimene Islandi püsiasunik. Seega oli Island viimane piirkond Euroopas, kuhu püsiasulaid rajati. Enne teda olevat 9. sajandi keskpaigas saarel viibinud teisigi Norra meresõitjaid, kes ei püüdnud saart püsivalt asustada. Nende hulgas oli Naddoddur, kes sattus Islandile tõenäoliselt teel Norrast Fääri saartele ja keda peetakse üheks varajaseks Islandi avastajaks. Kindlaid arheoloogilisi tõendeid püsiva skandinaavlaste-eelse asustuse kohta ei ole leitud.

Island asustati peamiselt ajavahemikus umbes 870–930. Sisserändajad tulid peamiselt Norrast, aga ka viikingite asundustest Iirimaal, Šotimaal ja mujal Briti saartel. Nendega saabusid ka keldi päritolu naised, teenijad ja orjad. Paremad põllumaad hõivati kiiresti ja asustus kujunes peamiselt rannikule, saare lõunaosa tasandikele ja teiste piirkondade orgudesse.

Kõige olulisem ajalooallikas Islandi asustamise kohta on 12. sajandil tekkinud "Landnámabók" ehk "Maa asustamise raamat", mis annab üksikasjaliku ülevaate Skandinaavia sisserändest ning milles on nimetatud umbes 400–435 peamist asunikku (eri allikate järgi "umbes 400" kuni "umbes 430")^[23] ning nende esiisasid ja järeltulijaid, kirjeldades, millise piirkonna igaüks neist hõivas. Teos kirjeldab, kuidas Skandinaavia meresõitjad saare väidetavalt juhuslikult avastasid. Tõenäoliselt peegeldab teos osaliselt ka hilisemat maaomandi jaotust. Ajaloolaste hinnangul tuleb Islandi asustamist vaadelda ka tolleaegse viikingikogukondade võimu ja territooriumide laienemise kontekstis: põhjuseks võisid olla Skandinaavia rahvaarvu kasv ja sellega kaasnenud põllumajandusmaa nappus.^[24] Islandilt on leitud üle 300 paganliku matmispaiga, millest paljud pärinevad 9. sajandi lõpust ja 10. sajandi algusest.

Ajavahemikus 874–930 saarele elama asunud asunikud olid peamiselt paganlikud viikingid Norrast ja mujalt Skandinaaviast ning Briti saarte norra asundustest. Nad rajasid ranniku lähedale suuri maavaldusi ning tegelesid peamiselt karjakasvatuse ja teraviljakasvatusega. Islandile rajatud talud sarnanesid suuresti viikingitest väljarändajate asundustega Skandinaavias ning Shetlandi ja Orkney saartel.

Üks varasemaid säilinud talukohti Hofstaðiris Põhja-Islandil koosnes kesksest ruumist, selle ühes otsas paiknevast väikesest pereruumist ja kõrvalruumist. Viikingid kasutasid oma iiri orje sageli adra vedamiseks.^[25] Rahvaarv kasvas kiiresti ja oli 930. aastaks hinnanguliselt 20 000–25 000, nii et Island oli üks tolle aja suuremaid viikingiasundusi.^[25] Islandile saabunud mehed olid suures osas Norrast pärit asunikud, kes soovisid pääseda Norra kuninga võimu alt. Vaatamata põllumeheelule Islandil jäid nad meresõitjateks ja jõudsid oma puulaevadega lääne pool asuvatele Gröönimaale ja Kanada aladele.

Vaba riigi aeg

Vaata ka: Islandi vaba riik

Nagu Põhja- ja Lääne-Norras, kust saabus enamik uusasukaid, oli ka Islandi majanduses oluline karjakasvatus. Põlluharimine oli samuti tähtis, samal ajal tegeleti kalapüügi ja kaubandusega. Välja veeti villast tekstiili ja jahipistrikke ning pärast Gröönimaa avastamist 10. sajandi lõpus ka sealt pärit kaupu. Islandi skaldid olid Skandinaavia kuningate õukondades hinnatud. Sidemed teiste maadega, eriti Norra ja Briti saartega, olid tihedad.

Islandi õigussüsteem: Alþingi

Asunikud olid norra päritolu vabad mehed, kes rajasid ka Islandil oma traditsioonilise omavalitsusliku kogukonnakorralduse. Omavalitsusliku korralduse alged ulatuvad 10. sajandi algusse. Ajaloolise pärimuse kohaselt saadeti umbes 927. aastal Islandilt saadik nimega Úlfljótur Norrasse tutvuma Norra õigussüsteemiga (Gulaþingi seadustega), et neid saaks kohandada kohalike oludega.^[26] Tema kaasatoodud seadusi tunti Úlfljóti seaduste nime all.

Vabade meeste iga-aastasest kogunemisest kujunes järk-järgult Islandi kohtu- ja seadusandlik võim. Täidesaatvat võimu teostasid endiselt kohalikud pealikud. 930. aastal toimus esimest korda ühine þing, mida nimetati Alþingiks ehk "üldkoguks" ja millest kujunes Islandi parlament. See peeti kesksel Þingvelliri tasandikul, mis oli tol ajal veel ühises omandis. Islandi Alþingi kogunes igal suvel, et arutada õigusküsimusi ja otsustada uute seaduste üle. Poliitiline võim koondus goðorð 'idesse, mille juhid olid goði 'd, kohalike mõjukate suguvõsade esindajad. Kohaliku halduse madalaim tasand olid hreppur 'id (mitmuses hreppar) – kohalikud kogukonnad, kus maaelanikud korraldasid oma ühiseid asju.

Alþingit peetakse läänemaailma vanimaks parlamendiks. Keskse valitsuse puudumise tõttu oli kohalikel pealikel suur võim ja mõju. Alþingi ajal toimus mitu olulist ajaloolist sündmust, näiteks üleminek kristlusele aastal 1000 ja esimene teise riigiga sõlmitud kokkulepe: 1022. aastal sätestasid islandlased ja Norra kuningas Olav II Haraldsson islandlaste õigused Norras ja Norrast pärit inimeste õigused Islandil.

Rahvaarvu kasv ja jõuka maaomanike kihi kujunemine suurendasid vajadust poliitilise korralduse reformimise järele. 965. aastal jagati Island neljaks veerandkonnaks (fjórðungur, mitmuses fjórðungar), millest igaühel oli oma kogu.

Kristluse vastuvõtmine

Aastal 1000 (mõningate allikate järgi 999) kuulutati Alþingi otsusega Islandil ristiusk ametlikuks usuks. Otsuse kujunemist mõjutas tugevasti Norra kuninga Olav Tryggvasoni surve. Ta oli 10. sajandi lõpus saatnud saarele kristlikke misjonäre, kes kuulutasid Alþingi ees. Islandlased püüdsid vältida usulise konflikti süvenemist. Kristluse vastuvõtmisega lubati teatud tingimustel vana usu järgimist eraviisiliselt. Islandlased võtsid uue usu omaks järk-järgult, vanemaid usutraditsioone ja tavasid järgiti salaja veel pikka aega. Norra kuningas Olav II Haraldsson saatis Islandile misjonipiiskoppe. Esimene Islandi päritolu piiskop Ísleifr Gizurarson pühitseti ametisse 1056. aastal. 11. sajandi teisel poolel rajati Islandi esimene piiskopkond Skálholtis ja 1106. aastal teine Hólaris. 1106. aastal otsustati rajada ka Islandi esimene klooster Põhja-Islandis asuvasse Þingeyrari (Húnaflói lahe ääres), kuid see pühitseti sisse alles 1133. aastal; kloostrid kujunesid hiljem olulisteks kultuuri- ja hariduskeskusteks.

Ameerika avastamine ja kultuuriline eneseteadvus

10. sajandi lõpul avastasid islandlased Erik Punase eestvedamisel Gröönimaa ja rajasid sinna esimesed asulad. Islandlased olid ka esimesed eurooplased, kes (umbes aastal 1000) jõudsid Põhja-Ameerika mandrile. Katsed rajada püsiasula Vinlandi piirkonda, mis asus viikingite Newfoundlandi põhjaosas paiknenud tugipunktist lõuna pool, ebaõnnestusid.

11. sajand oli kasvava kultuurilise eneseteadlikkuse aeg, nagu nähtub Islandi saagadest. See areng jätkus kuni 13. sajandini. 12. sajandil kirjutati Islandil arvukalt ladinakeelseid tekste. Ajaloolast Ari Þorgilssoni ehk Ari Tarka (vanapõhja Ari fróði), peetakse üheks silmapaistvamaks kroonikuks läänemaailma ajaloos.

Saagad ja "Eddad"

13. sajandit peetakse islandi kirjanduse kuldajaks. Samal ajal oli Island poliitiliste sisetülide ja võimuvõitluste tõttu rahutu ja vägivaldne. Suur osa Islandi saagadest pandi kirja just sel ajal, kuigi nende lõplik üleskirjutamine toimus peamiselt 13. ja 14. sajandil. Saagad kuuluvad Euroopa keskaja kirjanduse klassikasse.

Tuntuim saagaliik on islandlaste saagad, mis käsitlevad peamiselt Islandi asustamist ja uusasukate esimesi põlvkondi. Sageli algab tegevus juba Norras, kirjeldades ümberasujate esiisade elukäiku. 13. ja 14. sajandi käsikirjades säilinud anonüümne "Vanem Edda" sisaldab paganlikke jumalaid käsitlevaid lugusid ja laule ning germaani rahvaste mineviku kangelaste lugusid.

13. sajandil tegutses võimsa Sturlungite suguvõsa liige Snorri Sturluson (umbes 1179 – 1241), kes oli nii poliitik kui ka kirjanik. Temalt pärinevad luulekunsti käsiraamat "Noorem Edda" ja Norra kuningate ajalugu "Heimskringla" ning tõenäoliselt ka mõni saaga, näiteks "Egill Skallagrímssoni saaga".

Norra aeg

Ajavahemikku 1220–1262, mida tuntakse ka Sturlungite ajana, iseloomustasid poliitilised tülid ja kodusõjad. 13. sajandil koondus poliitiline ja majanduslik võim üha enam mõne mõjuka suguvõsa kätte, mis süvendas nendevahelisi võimuvõitlusi ja viis Islandi vaba riigi poliitilise korra kriisi. Samal ajal suurenes Norra kuninga huvi Islandi vastu. Mõned Islandi ülikud püüdsid Norra kuninga toetust kasutada oma kohalike konkurentide vastu. Et ükski suguvõsa ei suutnud kogu saart enda kontrolli alla saada, tunnistasid islandlased aastatel 1262–1264 lepingutega Norra kuninga ülemvõimu. Islandlased muutusid Norra kuninga maksukohuslasteks ja vaba riigi aeg lõppes.^[viide?]

Norra kuninga võimu all kaotati senine goðorð 'ide süsteem ja Islandi ülikutest said Norra kuninga ametnikud. Alþingi tegutses edasi nii seadusandliku kogu kui ka kohtuna, kuigi selle pädevus vähenes. Norra kuningas kehtestas kaubandusmonopoli, piirates islandlaste võimalusi teiste maadega otse kaubelda. See aitas kaasa Islandi majandusliku olukorra halvenemisele.^[viide?]

Norra kuningavõimu kehtestamise järel anti Islandile 1271–1273 esimene monarhiline seadustik "Járnsíða", mis tekitas islandlaste seas suurt vastupanu. See andis seadusandliku võimu senisest enam kuningale, kaotades muu hulgas goði 'de traditsioonilised õigused. See asendati 1281. aastal Islandi oludele paremini kohandatud seadustikuga "Jónsbók", mis püsis suuresti muutumatuna kuni 20. sajandi alguseni.

Taani aeg

1380. aastal tekkis Taani ja Norra personaalunioon ning Island läks koos Norraga Taani kuninga võimu alla. Kui Norra, Taani ja Rootsi 1397. aastal Kalmari uniooniks ühinesid, sai Island Norra kuningriigi kaudu Kalmari uniooni osaks ja jäi Taani kuninga võimu alla.

13.–14. sajandil alanud kliima jahenemine mõjutas Islandi majandust ebasoodsalt.

15. sajandit nimetatakse ka Inglise sajandiks. Sel ajal oli Island tihedates suhetes Inglismaaga ja Inglise kaubalaevad külastasid regulaarselt Islandi sadamaid. Sel sajandil ka rahvaarv kahanes järsult: aastatel 1402–1404 langes katkuepideemia ohvriks suur osa islandlasi (hinnangud kõiguvad umbes veerandist kuni üle pooleni rahvastikust).

Hólari piiskop Jón Arason tõi 1530ndate paiku Islandile trükikunsti. Juba 1540. aastal avaldati Taanis trükitud islandi tõlkes Uus Testament. Täieliku islandikeelse piibliväljaande andis 1584. aastal välja Hólari piiskop Guðbrandur Þorláksson. Reformatsioon viidi Taani kuninga eestvedamisel Islandil läbi 1550. aastal hoolimata kohalike katoliiklaste ägedast vastupanust. Luterlus kuulutati Islandi ametlikuks usundiks ja Taani kuningas kirikupeaks. Katoliku kiriku varad konfiskeeris Taani riik ning katoliiklik piiskop ja rahvuskangelane Jón Arason hukati kuningakoja käsul pea maharaiumise teel. Sellega tugevdas Taani kroon oma võimu Islandil.

Islandlaste vabakaubandusele hansalinnade ja Inglismaaga andis 1602. aastal tugeva hoobi Taani kaubandusmonopol. Islandiga said kaubelda üksnes selleks õiguse saanud kaupmehed. Piirangud mõjusid saare majandusele ebasoodsalt. Monopoli leevendati 1786./1787. aastal, mil kauplemisõigus laiendati kõigile Taani ja Norra kuninga alamatele. Islandiga kauplemine muutus täielikult vabaks kõigi riikide kaupmeestele 1855. aastal (seadus võeti vastu 1854).^[viide?]

17. ja 18. sajandil rüüstasid Islandit korduvalt mereröövlid. 1627. aastal ründasid Alžiirist ja Salést pärit mereröövlid Islandi lõuna- ja idaranniku asulaid, sealhulgas Grindavíkit ja idafjorde. Nad viisid Islandi saarelt orjadeks 110 ja Vestmannaeyjarilt 242 inimest. Vaid väike osa neist (allikate järgi 27 kuni 34) nägi hiljem oma kodumaad, kui Taani kuningas Christian IV nad vabaks ostis.^[27] Tuntuim pääsenu oli Guðríður Símonardóttir, kes naasis Islandile ja abiellus hiljem tuntud islandi poeedi Hallgrímur Péturssoniga.^[viide?]

1662. aastal kehtestati ka Islandil Taanis 1661. aastal kehtestatud absolutistlik ja pärilik monarhia. Taani poliitikal olid Islandile valdavalt negatiivsed tagajärjed: Alþingi pidi loovutama Taani kuningakojale suure osa oma põhiseaduslikest õigustest, samal ajal kui Taani kaubandusmonopol pärssis Islandi majandust.

15. ja 16. sajandi kliimamuutused, millega kaasnesid külmad talved ja jahedad suved, põhjustasid toidupuudust ning süvendasid veelgi Islandi raskusi. 17. sajandil surid tuhanded islandlased nälja ja külma tõttu. Inimohvreid nõudsid ka vulkaanipursked ja maavärinad aastatel 1618, 1619, 1625 ja 1660 ning 1693. aasta Hekla purse.

18. sajandit peetakse Islandi ajaloo kõige traagilisemaks ajajärguks. Looduskatastroofide, nendega kaasnenud näljahädade ja epideemiate tõttu vähenes rahvaarv märgatavalt. Aastatel 1707–1709 levis Islandil rõugeepideemia, mis nõudis ligikaudu 18 000 inimelu. Vulkaanipursked ja maavärinad jätkusid kogu sajandi vältel, kuid kõige rängemaks peetakse Laki vulkaanipurset aastatel 1783–1784, mida on nimetatud üheks rängemaks vulkaanipurskeks Maa ajaloos. Purske tagajärjel paiskunud vulkaaniline materjal levis laialdaselt Maa atmosfääris ning sellele järgnenud näljahäda tõttu kaotas Island umbes viiendiku oma elanikkonnast.^[28]

1800. aastal saatis Taani kuningas Alþingi laiali ja selle asemele loodi ülemkohus.^[viide?]

1801. aastal likvideeriti ka vanad piiskopitoolid Skálholtis ja Hólaris. Kogu maa ühendati üheks piiskopkonnaks, mille keskuseks sai pealinn Reykjavík.

1787. aastal muutsid Taani võimud kaubandusmonopoli tingimusi ja andsid kõigile Taani alamatele õiguse Islandil kaubelda. 1845. aastal, taastati Jón Sigurðssoni juhitud üliõpilasrühma algatusel nõuandva koguna Alþingi. See hakkas kogunema pealinnas Reykjavíkis. Jón Sigurðssoni peetakse Islandi rahvuskangelaseks. Tema sünnipäeva 17. juunit tähistatakse Islandi rahvuspühana. Þingvellirist sai 1930. aastal Islandi esimene rahvuspark.

Väliskaubandus liberaliseeriti täielikult 1855. aastal.

Islandi kliima muutumine ja selle negatiivne mõju kohalikule põllumajandusele sundisid aastatel 1870–1914 umbes 20 000 islandlast otsima uut elupaika Põhja-Ameerikast, eelkõige Kanadast. Islandi asundused tekkisid muu hulgas Minnesota ja Wisconsini osariigis. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli 42 000 ameeriklast Islandi immigrantide järeltulijad.^[29]^[30]

1874. aastal, Islandi asustamise 1000. aastapäeva tähistamise puhul, andsid Taani võimud Islandile uue põhiseaduse ja õiguse oma rahandust korraldada.

Iseseisvumine ja uuem ajalugu

Esimene Islandi hümni "Lofsöngur" salvestis, esitab Pjetur A. Jónsson (1929)

19. sajandi teisel poolel hakkasid islandlased taotlema suuremat õigust oma maa asju ise korraldada. 1874. aastal sai Island omavalitsuse ja samal aastal anti talle uus põhiseadus.

1904. aastal kehtestati Islandil omavalitsuskord (islandi heimastjórn, taani hjemmestyre). Taani valitsusse loodi Islandi ministri ametikoht. Esimeseks Islandi ministriks sai Hannes Hafstein. Ta asus elama Reykjavíki ja vastutas Alþingi ees.

1918. aastal sõlmitud liidulepinguga tunnustas Taani Islandit suveräänse Islandi Kuningriigina, mis jäi Taaniga personaaluniooni: mõlema riigi monarh oli Taani kuningas Christian X. Taani ja Islandi vahelise kokkuleppe järgi vastutas Kopenhaagen Islandi välissuhete ja rannavalve eest kooskõlas Islandi valitsuse otsustega.^[viide?]

Teise maailmasõja alguses kuulutas Island end neutraalseks. 1940. aasta aprillis okupeeris Saksamaa Taani. Et Taani ei saanud enam täita oma kohustusi Islandi välissuhete korraldamisel, katkes senine kord. 10. mail 1940 okupeerisid Islandi Suurbritannia väed (sissetung Islandile). 1941. aastal asendusid Briti väed Ameerika Ühendriikide vägedega, kes viibisid Islandil sõja lõpuni. Liitlasväed kasutasid Islandit sõja ajal sõjaliselt ja rajasid sinna lennuväebaase. Osa okupatsioonivägedest lahkus alles 1946. aastal. Kuigi Island ise sõjategevuses otseselt ei osalenud, uputasid sõdivad pooled mitmeid Islandi laevu ja paljud islandlased kaotasid elu.^[viide?]

Et Islandi ja Taani vahelist uniooni ei olnud Teise maailmasõja tõttu võimalik 1944. aastal pikendada, kuulutati 17. juunil 1944 Þingvelliris välja Islandi Vabariik. Seda päeva tähistatakse Islandi iseseisvuspäevana.^[viide?]

1949. aastal asutati NATO, mille asutajaliikmete hulka kuulus ka Island. NATOga ühinemist saatsid Islandil 30. märtsil 1949 Alþingi hoone ees suured protestid ja rahutused, mille käigus kasutas politsei esmakordselt Islandi ajaloos pisargaasi. 1951. aastal sõlmitud kaitselepinguga naasid Ameerika Ühendriikide väed Islandile ja kasutasid sealset Keflavíki lennubaasi kuni 2006. aastani. Islandil ei ole oma sõjaväge ja riigi kaitse tugineb koostööle Ameerika Ühendriikidega. 2016. aasta 2. aprillil saatis USA NATO õhuseiremissioonide toetamiseks Islandile hävitajad F-15C Eagle.^[31]

Pärast Soome ja Rootsi ühinemist NATO-ga vastavalt 2023. ja 2024. aastal kuuluvad kõik Skandinaavia riigid esimest korda pärast Kalmari uniooni lagunemist 1523. aastal taas ühte ja samasse sõjalisse liitu. Pärast Soome ja Rootsi ühinemist NATO-ga vastavalt 2023. ja 2024. aastal kuuluvad kõik Skandinaavia riigid esimest korda pärast Kalmari uniooni lagunemist 1523. aastal taas ühte ja samasse sõjalisse liitu. Pärast Soome ja Rootsi ühinemist NATO-ga vastavalt 2023. ja 2024. aastal kuuluvad kõik Skandinaavia riigid esimest korda pärast Kalmari uniooni lagunemist 1523. aastal taas ühte ja samasse sõjalisse liitu.^[32]^[33]

Asend ja suurus

Island asub põhjapolaarjoone lähedal 63. ja 66. põhjalaiuse vahel. Islandit ümbritsevad Atlandi ookean, Taani väin (Islandi ja Gröönimaa vahel) ja Põhja-Jäämeri. Riigi põhjapoolseim punkt asub põhjapolaarjoonest vaid veidi lõuna pool ja paikneb geograafiliselt ligikaudu samal laiuskraadil kui Põhja-Rootsi.

Lisaks Islandi saarele kuuluvad riigile veel lähedal asuvad väikesaared, millest suurem osa on asustamata. Islandi saare pindala on ligikaudu 101 800 km². Riigi kogupindala on 103 125 km². Koos Islandi kalastusvööndiga hõlmab riik umbes 758 000 km².^[34]

Kaugus Norra rannikuni on umbes 970 km, Gröönimaa rannikuni umbes 290 km ja Šotimaa rannikuni umbes 750 km. Islandist läänes asuva Kanada lähimad asustatud alad (Labrador) jäävad umbes 2070 km kaugusele. Islandi kaudu kulgeb üks lühemaid õhuteid Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika idaranniku vahel.^[viide?]

Islandi lõunapoolseim punkt asub Surtsey saarel, mis on alates 2008. aastast kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.^[viide?]

Loodus

Geoloogiline ehitus

Island on geoloogiliselt väga noor ja kuulub maailma noorima maismaa hulka. Vanim pinnal paljanduv aluspõhi on umbes 16 miljonit aastat vana.^[viide?] Saare teke on seotud paiknemisega Atlandi ookeani keskahelikul Põhja-Ameerika laama ja Euraasia laama lahknemisvööndis. Saare kujunemisel on oluline roll ka kuumal täpil, mistõttu on vulkaaniline tegevus Islandil eriti intensiivne. Arvatavasti hakkas saar Atlandi ookeanist kerkima umbes 16–20 miljonit aastat tagasi, kui kaks magmaallikat hakkasid üheaegselt vedelaid kivimeid kuhjama. See geoloogiline "sünd" kestab tänapäevani ning mitmel pool Islandil jätkub uue maismaa teke: maapõuest purskub endiselt laavat ja kuuma vett.^[viide?]

Vulkaanilise tegevuse tagajärjel on ookeanipõhjast kerkinud ulatuslik saarestik, mille suurim saar on Islandi saar. Islandil leidub ulatuslikke laavaplatoosid, vulkaane, tufi- ja hüaloklastiidimägesid ning arvukalt lõhesid ja murranguid.^[viide?]

Suurem osa saarest kujunes viimase viimase jääaja jooksul või pärast seda. Saare vanim osa asub loodeosas ning seda nimetatakse islandi keeles Vestfirðir 'Läänefjordid'. Noorim osa on Surtsey saar, mis tekkis 1963. aastal vulkaanipurske tagajärjel.

Vulkaanid

Droonivideo Geldingadaliris purskavast vulkaanist 2021. aasta kevadel

Island on üks maailma aktiivsemaid vulkaanilisi piirkondi. Seal on umbes 200 vulkaani, mis jagunevad ligikaudu 30 aktiivseks vulkaaniliseks süsteemiks. Vulkaaniline tegevus koondub peamiselt saare kesk- ja edelaosa läbivatesse aktiivsetesse vulkaanivöönditesse. Aktiivsetes vulkaanivööndites esineb nii lõhevulkaanilist tegevust kui ka kilpvulkaane ja kihtvulkaane.^[viide?]

Suurim vulkaanilise tegevuse vöönd ulatub Islandi kaguosast kirdeosani ning kulgeb mööda Atlandi ookeani keskahelikku, kus Euraasia laam ja Põhja-Ameerika laam eemalduvad teineteisest. Laamade lahknemisel tekkiv lõhe täitub pidevalt Maa sisemusest kerkiva laavaga. Keskaheliku laius on Islandi põhjaosas umbes 40 km ja lõunaosas umbes 60 km ja see hõlmab ligikaudu veerandi riigi pindalast. Keskahelikule on iseloomulikud vulkaanikraatrite vööndid, auravad kuumaveeallikad, solfataarid ja sagedased maavärinad. Ülejäänud kaks suuremat vulkaanilise tegevuse keskust asuvad Snæfellsnesi poolsaarel ja Lõuna-Islandi sisealadel.^[viide?]

Alates Norra asunike saabumisest enam kui 1100 aastat tagasi on Islandil registreeritud ligikaudu 200 vulkaanipurset. Islandil toimub pidevalt väiksemaid vulkaanilisi sündmusi, suuremad pursked leiavad aset aga ebaregulaarselt.^[viide?]

Üks tuntumaid vulkaanilisi piirkondi on Laki ehk Lakagígar, umbes 27 km pikkune lõhede ja kraatrite süsteem. Selle suurim purse toimus 1783.–1784. aastal ning põhjustas suurt keskkonna- ja majanduskahju.^[viide?] Tuntud kihtvulkaan on Hekla, mis on üks Islandi aktiivsemaid vulkaane.^[viide?] Teiste tuntud vulkaanide hulka kuuluvad Öræfajökull, Eldfell ja Snæfellsjökull. Surtsey saar tekkis 1963. aastal vulkaanilise tegevuse tulemusena.^[viide?]

2010. aasta aprillis alanud Eyjafjallajökulli purse põhjustas Euroopas ulatuslikke lennuliikluse häireid.^[viide?] Märtsis 2021 algas pärast ligi 800-aastast vaheaega Reykjanesi poolsaarel Geldingadaliris Fagradalsfjalli vulkaanisüsteemi purse. Sellele järgnesid piirkonnas mitmed uued vulkaanipursked.^[viide?]

Mõned vulkaanid paiknevad liustike all ja nende purskamise ajal võib jää kiiresti sulada, tekitades võimsaid vee-, muda- ja kivivoolusid ehk liustikutulvi, mis liiguvad mere poole. Kõige kardetumad sellised vulkaanid on Grímsvötn, mis asub Vatnajökulli jääkilbi all, ning Katla, mida kutsutakse ka Vanaks Nõiaks ja mis paikneb Mýrdalsjökulli all.^[viide?]

Video tegutsevast vulkaanist Litli-Hrúturist 2023. aastal
Uus saar Surtsey 1963. aastal, kuusteist päeva pärast seda, kui merealune vulkaan oli pursanud ja saar oli hakanud merest kerkima
Þríhnúkagíguri vulkaani magmakamber on maailmas ainus, kuhu inimesed saavad sisse minna. Külastajad laskuvad sinna köistõstukiga

Laavaväljad

Ódáðahraun, Islandi suurim laavaväli pindalaga 4500 km², asub Vatnajökullist põhja pool ja on kujunenud arvukate vulkaanipursete laavavoolude tagajärjel. Laavavälja iseloomulik nimi on Kurjategijate kõrb. Tuntuim seal 18. sajandil kaks aastakümmet ellu jäänud pagendatu oli Fjalla-Eyvindur.

Geotermiline aktiivsus

Lisaks vulkaanipursetele esineb Islandil rohkesti geotermilist aktiivsust, sealhulgas kuumaveeallikaid ja geisreid. Island on kõige kuumaveeallikaterikkam riik maailmast. Geotermilist aktiivsust kasutatakse laialdaselt geotermaalenergia tootmiseks. Üle 90 protsendi islandlastest kasutab geotermilist kütet. Geotermaalenergiat kasutatakse ka kõikjal Islandil leiduvate arvukate väikeste ujumisbasseinide soojendamiseks ja Hveragerði ümbruse kasvuhoonetes. Seal kasvatatakse lilli, köögivilju ja teadusuuringuteks isegi troopilisi puuvilju, näiteks apelsine ja banaane, et vähendada Islandi sõltuvust kallist imporditud põllumajandustoodangust.

Maavärinad

Islandil registreeritakse iga päev maavärinaid, millest enamik on nõrgad ja inimestele tuntamatud. Maavärinad on seotud nii laamade liikumise kui ka vulkaanilise tegevusega.^[viide?]

Pinnamood

Islandi mäed on valdavalt madalad ja keskmise kõrgusega. Lavamäed vahelduvad tegevvulkaanide, uinunud vulkaanide ja kaldeeradega. Pinnamoodi on kujundanud eelkõige vulkaaniline tegevus, liustikud, vooluveed ja mere erosioon.^[viide?]

Kõrgeim mäetipp on Hvannadalshnúkur, mis asub Öræfajökulli vulkaanimassiivis ja ulatub umbes 2110 m kõrgusele.^[viide?]

Islandi siseosa on suuresti asustamata ja sinna pääseb sageli ainult nelikveoliste sõidukitega. Varem pakkus raskesti ligipääsetav "Islandi kõrgustik", nagu seda sageli nimetatakse (ehkki see ei ulatu rannikualadest kuigi palju kõrgemale), varjupaika pagendatutele.

Rannik

Suurem osa Islandi elanikkonnast on koondunud viljakatele rannikualadele — asustuskõlblik on hinnanguliselt vaid 20–25% saarest, valdavalt lõuna- ja idarannikul. Reykjavíki pealinnapiirkond, kus elab ligikaudu kaks kolmandikku Islandi elanikkonnast, on Islandi ainus suur linnaline keskus.

Loodeosas asuvatest Läänefjordidest piki põhja kuni riigi idaosani iseloomustavad rannikut suured ja väikesed fjordid ning lahed. Piirkond on maastiku ja väheste teede tõttu Islandi üks raskemini ligipääsetavamaid alasid; osasse fjordidest pääseb siiani vaid nelikveoliste sõidukitega ning mõnesse kõrvalisemasse asulasse (näiteks Strandiri piirkonnas) ka talvel üksnes piiratult. 1996. aastal valminud Vestfjarðagöngi tunnel on ühendust siiski oluliselt parandanud. Piirkonna rahvaarv saavutas haripunkti 1920. aastatel ja on sellest ajast peale, eriti sõjajärgsel linnastumisperioodil, pidevalt vähenenud.

Lõunas iseloomustab rannikut looduslike lahesoppide peaaegu täielik puudumine, mis tuleneb piirkonna üleujutamisest Vatnajökulli sulaveega. Läänerannikut iseloomustavad seevastu laiad fjordid ja lahed.

Kliima

Islandi kliimat mõjutavad selle asukoht põhjapoolsetel ja lähispolaarsetel laiuskraadidel, Atlandi ookeani hoovused, mere lähedus ja pinnamood. Islandi kliimat pehmendavad Golfi hoovuse süsteemi kuuluvad soojad hoovused, mis kulgevad lõunaranniku ääres. Külmad hoovused mõjutavad eelkõige põhja- ja idarannikut.^[viide?]

Rannikualadel on suved üldiselt jahedad ja talved merelise kliima tõttu suhteliselt pehmed. Saare siseosas ja kõrgustikel on kliima külmem ning taimkate hõredam. Koos tuultega, mis puhuvad saare kohal enamasti lõunast põhja, muudavad need tegurid Reykjavíki (Edela-Islandil) kliima külmemaks kui Euroopas, kuid siiski parasvöötmeliseks. Akureyris registreeritakse mägituulte tõttu suuri temperatuurikõikumisi.^[viide?]

Sademeid on rohkem tuultele avatud lõuna- ja lääneosas ning mäestike tuulepealsetel nõlvadel. Paljudes piirkondades on sademeid palju: nende aastane hulk varieerub lõunapoolsete tasandike umbes 2000 mm-st kuni Vatnajökullil mõõdetud maksimaalselt 4000 mm-ni. Põhja-Islandi kõrgplatood on kõige kuivem piirkond, kus aastane sademete hulk jääb alla 600 mm. Suve alguskuud on aasta kuivem aeg, ehkki sademete hulk on üldiselt väga muutlik.

Kirdeosa on kuivem, sest lõunast Islandi kohale liikuvad pilved annavad suure osa oma sademetest juba suure Vatnajökulli liustiku kohal. Sellepärast on Mývatni järve ümbruses rohkem päikesepaistelisi tunde kui teistes piirkondades. Põhjatuul põhjustab vastupidise olukorra: siis sajab põhjas, samal ajal kui Lõuna-Islandil valitseb soe ja päikesepaisteline ilm. Suvised tormid häirivad mõnikord autoliiklust rannikuteedel. Liivatormid võivad mägismaal autojuhtide nähtavust piirata.^[viide?]

Tänu Golfi hoovuse süsteemi soojade hoovuste mõõdukamale mõjule on Islandi kliima leebem kui teistes samal põhjalaiusel asuvates piirkondades. Saarele on iseloomulikud pehmed talved ja suhteliselt jahedad suved. Keskmine ööpäevane temperatuur jääb talvel 0–3 °C ja suvel 12–15 °C vahele, kuid sisemaal võib temperatuur olla märgatavalt madalam. Mõnes piirkonnas tõuseb temperatuur suvekuudel üle 20 °C. Kõrgeimad temperatuurid registreeritakse tavaliselt juuni keskpaigast augusti lõpuni või septembri keskpaigani. Golfi hoovuse mõju tõttu esineb Lõuna-Islandil lumesadu harva.

20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses on Islandil registreeritud ka kõrgemaid keskmisi temperatuure, mistõttu mõned liustikud on hakanud taanduma ja väiksemad liustikukeeled, näiteks Oki liustik, on isegi täielikult sulanud. See nähtus saavutas uue kõrgpunkti 2007. aastal, mis oli üks soojemaid Islandil kunagi registreeritud aastaid: 12 kuu jooksul sulas rohkem jääd kui kogu eelnenud kümnendi jooksul. Temperatuuri tõusu ja märgatavalt väiksema lumesaju tõttu muutusid jäävabaks piirkonnad, mis olid olud alates 1550. aastast katkematult jääga kaetud.^[35]

Lumeväljad ja liustikud

Maa sisemuses asuvatest magmaallikatest tekkinud Island meenutab aurukatelt, mis on endiselt rõhu all. Ometi on saare pind suurel määral kujunenud külma ja jää toimel. Viimase jääaja jooksul kattis Islandit ulatuslik jääkate. Kogu maa oli kaetud liustikega, mis uuristasid lääne-, põhja- ja idarannikul maismaasse fjorde ning kujundasid järsud kaljuseinad ja mäetipud.^[viide?]

Umbes 10 000 aastat tagasi hakkas Islandi maismaa pärast suurte ja tohutu raskusega liustike sulamist järk-järgult kerkima. Tänapäeva liustikud ja jäämütsid, mis paiknevad peamiselt saare kõrgematel aladel, tekkisid umbes 500. aastal eKr alanud külmemal perioodil. Tänapäeval katavad lumeväljad ja liustikud üle 13 protsendi Islandi pindalast, sealhulgas liustikud ligikaudu kümnendiku.^[viide?]

Suurim liustik on Vatnajökull, mille pindala on ligikaudu 8000 km². Sellest lähtuvad mitmed väljavooluliustikud ja liustikujõed. Paljud liustikud paiknevad vulkaanidel ning vulkaanipursked võivad nendega kaasnevate liustikutulvade tõttu kujutada kaugetes piirkondades viibivatele turistidele suurt ohtu.^[viide?]

Kliima soojenedes on paljud Islandi liustikud taandunud. Näiteks kaotas Okjökull 2014. aastal liustikustaatuse, sest allesjäänud jää ei vastanud enam liustiku definitsioonile.^[viide?]

Meri ja siseveed

Islandit ümbritsev meri on talvel enamasti jäävaba, kuid triivjää võib külmade hoovuste mõjul jõuda põhja- ja idarannikuni. Mõnel karmil talvel võib triivjää raskendada laevaliiklust.^[viide?]

Islandil on rohkesti järvi, jõgesid, allikaid ja muid siseveekogusid. Vesi pärineb peamiselt sademetest ja liustike sulamisest. Noores ja lõhelises vulkaanilises aluspõhjas imbub suur osa veest maapõue ja moodustab ulatuslikke põhjaveesüsteeme.^[viide?]

Jõed

Rannikualadel leidub rohkesti väikesi ojasid. Suuremad jõed saavad alguse liustikest, allikatest või järvedest. Liustikujõgede veetase sõltub tugevasti aastaajast ja on suvel, kui liustikud intensiivsemalt sulavad, tavaliselt kõige kõrgem. Liustikujõgede vesi sisaldab sageli palju peeneteralist setet, mis annab sellele iseloomuliku heleda või hallika värvuse.^[viide?]

Kohtades, kus jõed järsult laskuvad, leidub arvukalt kärestikke ja jugasid. Üks tuntumaid on 44 m kõrgune Dettifoss, mis on üks Euroopa veerikkaimaaid jugasid.^[viide?]

Järved

Islandil on palju erineva tekkega järvi. Neid on kujundanud liustike erosioon, vulkaaniline tegevus, tektoonilised liikumised, maalihked ja jõgede tegevus. Lisaks looduslikele järvedele leidub riigis hüdroelektrijaamade rajamise tõttu tekkinud veehoidlaid.^[viide?]

Pindalalt on suurim Þórisvatn, mille suurus on pärast veehoidla rajamist umbes 86 km². Suurim looduslik järv on Þingvallavatn, mille pindala on umbes 84 km².^[viide?]

Taimed

Vaata ka: Islandi taimed

Taimkate katab Islandil suhteliselt väikese osa maismaast. Suured alad on taimkatteta või hõreda taimkattega, eriti saare siseosas ja kõrgustikel, kus kliima on jahedam, samuti laavaväljadel ja liustike ümbruses. Madalamates piirkondades on taimkate üldiselt tihedam, kuid selle levikut piiravad ja mõjutavad lähisarktiline mereline kliima, vulkaaniline aktiivsus, pinnase areng, erosioon ja karjatamine. Kõrgematel aladel muutub taimkate hõredamaks ning üle 700 m kõrgusel merepinnast on suur osa maast taimkatteta. Tänapäeva looduslikus taimkattes on olulisel kohal madalad põõsad, rohttaimed, samblad ja samblikud.^[viide?]

Enne Islandi asustamist oli saarel märksa rohkem puittaimestikku kui tänapäeval. Arukase metsad ja puistud katsid hinnanguliselt 25–40% saare pindalast. Norralaste asustusega 9. sajandil kaasnes ulatuslik metsaraie ning metsade levik vähenes järsult ka karjatamise tõttu. Tänapäeval moodustavad metsad ja põõsastikud kokku umbes 2% Islandi pindalast, looduslikud kasemetsad seejuures ligikaudu 1%.^[viide?]

Lähisarktilise kliima ja vulkaanilise aktiivsuse tõttu on Island enamiku taimede jaoks suhteliselt ebasobiv elupaik. Jääaegade tõttu on kadunud paljud taimeliigid, sealhulgas mammutipuud ja vahtrad. Islandi tänapäevane taimestik pärineb osaliselt Põhja-Ameerikast: umbes kaheksat kuni kümmet Islandil kasvavat taimeliiki ei leidu mujal Euroopas, küll aga Gröönimaal ja Põhja-Ameerikas. Samas esineb ligikaudu 97% Islandi taimeliikidest ka Norras ja ligikaudu 87% Briti saartel.

Suurimad metsaalad asuvad riigi idaosas Lögurinni (Lagarfljóti) järve ümbruses ja Þórsmörki orus. Metsa on säilinud ka paikades, mis on tuulte eest hästi kaitstud, näiteks Akureyri lähedal Vaglaskóguris, Ásbyrgi kanjonis ja Skaftafelli rahvuspargis. Väikesi põõsastikke, kanarbikku ja muid taimeliike leidub mõnikord mäenõlvadel, mille lambakasvatajad on varem metsast puhastanud.

Nii pärismaised kui ka kõik sissetoodud metsikud taimeliigid on kohastunud lähisarktilise kliimaga. Lupiinid, mis õitsevad juunis lillade õitega, tõi Islandi Metsandusamet saarele 1945. aastal, Teise maailmasõja järel, et tõkestada mulla erosiooni. Nende tihe ja sügavale pinnasesse ulatuv juurestik kaitseb mulda tuuleerosiooni eest ja rikastab seda lämmastikuga. Lisaks lupiinidele kasutatakse tuuleerosiooni tõkestamiseks ka luitevorme kinnistavaid kõrrelisi, näiteks randkaera.

Samblikud

Islandilt on leitud üle 800 sambliku. Üle 500 liigi on liudsamblikulaadsed, umbes 70 liiki kilpsamblikulaadsed ja umbes 70 liiki kirmesamblikulaadsed. Jätkuvalt leitakse uusi samblikuliike.^[36]

Islandi käokõrv on Islandil laialt levinud samblik. Seda on traditsiooniliselt kasutatud ka toiduks.^[36]

Värskel laavaväljal algab taimkatte kujunemine sammalde ja samblikega.

Seened

Islandil on praeguseks teada ligi 3000 seeneliiki. Umbes kolmandik neist on samblikke moodustavad või samblikel elavad seened. On teada umbes 770 kandseente liiki ja umbes 960 kottseente liiki, samuti teiste seenerühmade esindajaid.^[37]

Loomad

Islandit ümbritsevates vetes leidub rohkesti mereimetajaid, sealhulgas vaalalisi ja hülglasi.^[viide?]

Enne asustamist oli Islandi ainus maismaaimetaja polaarrebane. Taimtoidulised imetajad puudusid.^[38] Hiljem on inimesed saarele toonud kodu- ja metsloomi, sealhulgas islandi hobuse, lambaid ja põhjapõtru.^[viide?]

Islandil on suhteliselt liigivaene maismaaelustik, kuid linnustik on rikkalik. Islandi saarel ja selle ümbruses on arvukalt merelinde. Island on mitme linnuliigi oluline pesitsus- ja rändepiirkond.^[viide?]

Roomajad ja kahepaiksed Islandilt looduslikult puuduvad.^[viide?]

Islandit ümbritsevad mered on kalarikkad. Kalandus on olnud riigi majanduses ajalooliselt väga oluline. Sisevetes elab lõhelasi, sealhulgas lõhesid ja forelle.^[viide?]

Linnud

Islandil elavad looduslikult paljud mere- ja maalinnud. Seal pesitseb umbes 78 linnuliiki, kes pesitsevad — sealhulgas hahad, luiged, haruldased pistrikulised, lumepüüd, randtiirud, lunnid, haruldased merikotkad ja suulad. Islandil on täheldatud üle 400 linnuliigi, nii et see on linnuvaatlejate paradiis. Mõned linnuliigid talvituvad Islandil, enne kui nad suvel oma kaugemal põhjas asuvatesse pesitsuspaikadesse tagasi lendavad. Teistele liikidele on Island ainult vahepeatus pikal teekonnal. Mõned linnud satuvad sinna kogemata tormituultega. Enamikku Islandi liike esineb ka mujal Põhja-Euroopas. Jääkaur, läänesõtkas ja kärestikuaul on pärismaised ainult Islandil, Gröönimaal ja Põhja-Ameerika põhjaosas.

Islandil leiavad väga sobiva elupaiga miljonid lunnid ja veelinnud (26 liiki). Erinevalt ülejäänud maailmast, kus umbes 60 protsenti kõigist linnuliikidest on laululised, piirdub nende osakaal Islandil umbes 17 protsendiga — peamiselt puudel asuvate pesitsuspaikade ning sobiva toidu, näiteks putukate puuduse tõttu.^[39]

Söödikänni liha ja munad olid sajandeid islandlaste populaarne toiduaine. Rasvast liha kasutati isegi kütusena.^[40] Seevastu ronka, kelle nimi on ka Krummi, austati Odini valitud linnuna. Hiljem omistati talle ennustajavõimeid: aknalaual kraaksuvad rongad ennustasid pereliikme surma, erutunud ronk viitas ähvardavale ohule merel. Enamikul Islandi taluperemeestel oli vähemalt üks paar ronki. Mehenime Hrafn 'ronk' populaarsus viitab selle linnu erilisele rollile.

Merikotkas on pistrikuliste kõrval Islandi tuntuim röövlinnuliik. Ta on kuni 90 cm pikkune ja tiibade siruulatus võib olla kuni 2,5 m. 19. sajandil oli merikotkaid hinnanguliselt 200–300 pesitsevat paari. 1920. aastaks jäi neid ainult kümme paari, sest talunikud lasksid neid maha, süüdistades neid tallede, tibude ja munade varguses. Kotkad võeti 1913. aastal kaitse alla (seadus jõustus 1. jaanuaril 1914). Tänu sellele ja 1964. aastal kehtestatud rebasemürgi keelule on populatsioon märkimisväärselt taastunud: 2023. aasta seisuga hinnati täiskasvanud lindude arvuks ligikaudu 90 pesitsevat paari, üle kolme korra rohkem kui 1960ndatel. Pesitsevate ja edukalt poegi kasvatavate paaride arv kõigub siiski jätkuvalt tugevalt. Näiteks 2025. aastal pesitses 60 paari, kellest ainult 36 kasvatas edukalt poegi.

Imetajad

Lühikese aja jooksul pärast viimast jääaega, mis lõppes umbes 10 000 aastat tagasi, ei ole jõudnud kujuneda suurt loomaliikide mitmekesisust. Praegu leidub Islandil vaid seitse looduslikku imetajaliiki: polaarrebane, põhjapõder, ameerika naarits, rändrott, kodurott, metshiir ja koduhiir.^[41] Enne 1900. aastat sattusid Islandi randa vahel ka Gröönimaalt kaugele triivinud jääpankadel jääkarud.

Polaarrebane on ainus põlisimetaja, kes elas Islandil looduslikult juba enne norralaste kolonisatsiooni. Polaarrebased jõudsid Islandile arvatavasti viimase jääaja lõpupoole üle jäätunud ookeani. Kõik teised imetajaliigid on hiljem kas tahtlikult või kogemata sisse toodud. Polaarrebase toit koosneb peamiselt lindudest ja munadest. Suve alguses langevad kergeks saagiks pesadest välja kukkunud pojad. Lisaks toituvad polaarrebased ka raipest, sealhulgas põhjapõtrade ja lammaste korjustest. Talunikud kahtlustasid, et rebased ründavad ka elavaid lambaid, ja püüdsid neid seetõttu välja juurida. Tegelikult suudavad rebased ründama vaid haigeid loomi.^[42]

Islandi hobuste esivanemad tõid Islandile algsed viikingitest ja keltidest asunikud. Sellest ajast saadik on nad jäänud puhtaks põlistõuks. Islandi hobuseid tohib välja vedada, kuid hobuste sissevedu ei ole lubatud. Ka praeguse umbes 3000-pealise põhjapõdrakarja kolmteist esiisa toodi algselt Norrast sisse 1773. aastal, ent põhjapõtrade kasvatus ja jaht ei ole Islandil kunagi kujunenud tulusaks tegevusalaks. Islandi põhjapõdrad elavad praegu metsloomadena kõrgustiku idaosas.

Teine kohalikele loomakasvatajatele oluline tõug, mis toodi sisse koos Norra asustuslainega, on islandi lammas. Islandi algsed suured kasemetsad raiusid varajased asunikud maha, et karjamaid juurde saada. Lambad võivad Islandi lühikese suve jooksul vabalt liikuda. Alles sügisel aetakse nad lauta tagasi.

Islandi lambakoer on ainus Islandi põline koeratõug, üks maailma vanimaid koeratõuge. Tema esivanemad jõudsid Islandile koos esimeste asunikega Norrast ja mujalt Põhja-Skandinaaviast, näiteks Finnmargist ja Norrbottenist. Isoleeritud Islandil arenesid koerad iseseisvaks tõuks, mida leidub üle kogu maa. Islandi kennelklubi (Hundaræktarfélag Íslands) andmetel on Islandil praegu 1000–2000 islandi lambakoera ja läbi aegade on välismaale registreeritud kokku umbes 11 000 koera, aga ei ole teada, kui palju neid seal praegu on. Kuigi selle tõu populaarsus näiteks Rootsis, Taanis ja USAs kasvab, on ta endiselt suhteliselt haruldane.

Hülged on Islandi rannikualadel tüüpilised. Rotid ja hiired toodi sisse laevadega. Ameerika naaritsaid kasvatatakse kohalikus karusnahatööstuses, ja loomad, kellel on õnnestunud puuridest põgeneda, on looduslike vaenlaste puudumise tõttu saanud teistele liikidele nuhtluseks ja ohuks.

Poliitika

Riigikord

1944. aasta Islandi põhiseaduse järgi on Island vabariik. Riigipea on Islandi president, kes valitakse otse neljaks aastaks. Põhiseaduse kohaselt on Islandi evangeelne luterlik kirik riigikirik, mida riik toetab ja kaitseb; president nimetab ametisse kiriku piiskopi, kuid kiriku vaimulik juht ei ole riigipea, vaid piiskop.

Parlament Alþingi koosneb 63 liikmest, kes valitakse neljaks aastaks proportsionaalse valimissüsteemi alusel. Kahekojaline parlament kaotati 1991. aastal. Sellest ajast alates on Alþingi ühekojaline. Hääleõigus on kõigil vähemalt 18-aastastel kodanikel.

President

Praegune president on Halla Tómasdóttir, kes on ametis alates 2024. aastast.

Parlament

Vaata ka: 2007. aasta Islandi parlamendivalimised

Viimastel, 30. novembril 2024 toimunud valimistel said parlamendis kohti kuus erakonda:

Allianss (Samfylkingin, lühend S, sotsiaaldemokraatlik, 15 kohta (+9));
Iseseisvuspartei (Sjálfstæðisflokkurinn, lühend D, paremtsentristlik, 14 kohta (−2));
Viðreisn, lühend C, liberaalne ja Euroopa-meelne, 11 kohta (+6));
Flokkur fólksins, lühend F, populistlik ja euroskeptiline, 10 kohta (+4));
Miðflokkurinn, lühend M, euroskeptiline, 8 kohta (+5));
Progressipartei (Framsóknarflokkurinn, lühend B, tsentristlik, 5 kohta (−8)).

Parlamendist langesid välja Vasakpoolsete ja Roheliste Liit (kaotas kõik 8 kohta) ja Piraadipartei (kaotas kõik 6 kohta).

Valitsus

Iseseisvuspartei ja Allianss moodustasid 23. mail 2007 koalitsioonivalitsuse, millel oli parlamendis kahekolmandikuline enamus. Peaministriks sai Iseseisvuspartei esimees Geir Hilmar Haarde, välisministriks Ingibjörg Sólrún Gísladóttir Alliansist. Valitsuse poliitika peamised eesmärgid olid majanduskasvu tempo kindlustamine (koos madala inflatsiooniga), kaubandusbilansi puudujäägi vähendamine, keskkonnakaitse esmatähtsaks pidamine ja nõue, et suured tööstusprojektid saaksid parlamendi heakskiidu ja neid ei rajataks looduskaitsealadele. Pärast rahanduskriisist tingitud meeleavaldusi astus valitsus 26. jaanuaril 2009 tagasi.

1. veebruaril 2009 sai Jóhanna Sigurðardóttir Alliansi ja Vasakpoolsete ja Roheliste Liidu ajutise koalitsioonivalitsuse peaministriks. Koalitsioonil ei olnud parlamendis enamust.

Allianss ning Vasakpoolsete ja Roheliste Liit saavutasid 25. aprillil 2009 toimunud parlamendivalimistel koos absoluutse enamuse.

27. aprillil 2013 toimunud parlamendivalimistel saavutasid Iseseisvuspartei ja Progressipartei koos absoluutse enamuse. Progressipartei esimees Sigmundur Davíð Gunnlaugsson moodustas koalitsioonivalitsuse Iseseisvusparteiga ja katkestas läbirääkimised Islandi astumiseks Euroopa Liitu. Iseseisvuspartei esimees Bjarni Benediktsson oli selles valitsuses rahandusminister.

Pärast 28. oktoobril 2017 toimunud valimisi moodustati Katrín Jakobsdóttiri juhtimisel koalitsioonivalitsus, kuhu kuulusid Vasakpoolsete ja Roheliste Liit, liberaal-konservatiivne Iseseisvuspartei ja agraarne Progressipartei.

See koalitsioon jätkas ka pärast 2021. aasta Islandi parlamendivalimised|2021. aasta valimisi. 5. aprillil 2024 esitas Katrín Jakobsdóttir lahkumisavalduse peaministri kohalt, et kandideerida eelseisvatel presidendivalimistel. 9. aprillil 2024 vahetas ta välja Bjarni Benediktsson, kes oli olnud välisminister.^[43] Bjarni Benediktssoni valitsus langes 2024. aasta oktoobris.

Novembris 2024 toimunud valimised võitis Kristrún Frostadóttiri juhitud Allianss.^[44]

Ametiühingud

Islandil kuulub ametiühingutesse üle 80% töötajatest. Islandi Tööliste Föderatsioon (Alþýðusamband Íslands, ASÍ) asutati 1916. aastal. Sellel on tänapäeval ligikaudu 136 000 liiget, mis moodustab umbes poole Islandi tööjõust. Suurim ametiühing on kaubandustöötajate liit VR (umbes 40 000 liiget), millele järgneb Efling (umbes 27 000 – 30 000 liiget). Mõlemad kuuluvad ASÍ-sse. Suurim avaliku sektori ametiühingute katusorganisatsioon on omavalitsus- ja riigitöötajate liit BSRB (Bandalag starfsmanna ríkis og bæja), mis tegutseb alates 1942. aastast ja ühendab ligikaudu 21 000 – 23 000 liiget 25 ametiühingus. Islandi Tööandjate Föderatsioon (praegu Samtök atvinnulífsins) asutati 1934. aastal (nimega Vinnuveitendafélag Íslands). Oma ühendused on loonud ka käsitöölised, tööstusettevõtjad ja põllumajandustootjad.

Välispoliitika

USA andis 2006. aastal Keflavíki sõjaväebaasi Islandile üle

Islandi välispoliitika keskendub eelkõige koostööle teiste Põhjamaadega, NATO liikmesusele ja Ameerika Ühendriikidega sõlmitud sõjalisele kokkuleppele, Euroopa poliitikale (ehkki Island ei ole Euroopa Liidu liige) ning solidaarsusele teiste Euroopa väikeriikidega, näiteks Balti riikidega.^[45]

Koostöö arengumaadega ja Islandi osalemine rahvusvahelistel rahuvalvemissioonidel etendavad riigi välispoliitikas üha olulisemat osa. Kuigi Islandil puuduvad alalised relvajõud, osaleb ta rahvusvahelistel rahuvalve- ja muudel missioonidel peamiselt tsiviil- ja politseipersonaliga.

Põhjamaade koostöö, mille aluseks on kultuurilised ja ajaloolised sidemed teiste Skandinaavia maadega, on Islandi välispoliitika keskne element. Põhjamaade passiliidu säilitamiseks pärast Taani, Rootsi ja Soome ühinemist Schengeni lepinguga sõlmisid Island ja Norra 1996. aastal Schengeni riikidega assotsiatsioonilepingu. Schengeni õigustik hakkas Islandi ja Norra suhtes reaalselt kehtima alates 2001. aasta märtsist.

Island on liige ka Läänemeremaade Nõukogus ja Barentsi Euro-Arktika Nõukogus ning Arktika Nõukogu asutajaliige. Arktika Nõukogu asutati 1996. aasta septembris. Island on ka NATO asutajaliige, ehkki riigil ei ole oma sõjaväge. NATO leping ja 1951. aastal Ameerika Ühendriikidega sõlmitud kaitseleping tagavad Islandi julgeoleku. Ehkki Ameerika Ühendriikide sõjaväebaas Keflavíkis suleti 30. septembril 2006, sõlmisid USA ja Island täiendavaid kokkuleppeid, mis reguleerivad USA julgeoleku- ja kaitsekoostööd Islandiga. Alates 2007. aastast, mil NATO sõjaline komitee vastava missiooni heaks kiitis, kaitsevad Islandi õhuruumi rahuajal kordamööda NATO eri liikmesriikide (sealhulgas sageli Norra, aga ka USA, Suurbritannia, Saksamaa jt) hävitajad missiooni Icelandic Air Policing raames. Islandi ja Norra vahel sõlmiti 2007. aastal ka kahepoolne julgeolekukoostöö memorandum, mis aga ei anna Islandile Norra-poolset julgeolekugarantiid.

Haldusjaotus

Islandil on kaks haldustasandit: riik ja vallad.

Vallad

Vaata ka: Islandi valdade loend

Islandi kohalikku haldust korraldavad vallad (sveitarfélög, ainsus sveitarfélag). 1. juunist 2026. on Islandis 61 valda (varem 62). Vallad vastutavad muu hulgas alushariduse ja põhihariduse, jäätmekäitluse, sotsiaalteenuste, ühistranspordi ning ruumilise planeerimise eest.^[viide?]

Piirkonnad

Riik on statistika ja regionaalse korralduse eesmärgil jaotatud kaheksaks piirkonnaks (landshluti, mitmuses landshlutar). Need ei ole iseseisvad haldusüksused, vaid neid kasutatakse muu hulgas statistika esitamiseks ja regionaalse koostöö korraldamiseks.^[viide?] Piirkonnad on (sulgudes keskus):

Maakonnad ja maakonna õigustega linnad

Varem oli riik jaotatud 23 maakonnaks (sýslur, ainsuses sýsla):

Lisaks maakondadele oli 14 maakonna õigustega linna (kaupstaðir):

Riiki iseloomustavad indeksid

Globaalse rahuindeksi järgi on Island maailma kõige rahulikum riik. 2026. aasta indeksis on Island 163 riigi seas 19. järjestikust aastat esikohal.^[46]

Rahvastik

Demograafilised näitajad

Rahvaarv

Islandi rahvaarv oli 1. jaanuari 2026 seisuga 394 324.^[47]

Islandi rahvaarv oli pärast asustamist sajandeid suhteliselt väike ja kõikus palju. Pärast asustamisperioodi võis see kasvada umbes 70 000–80 000 inimeseni. Umbes 1100. aasta rahvaarvuks hinnatakse samuti 70 000–80 000 inimest.

Rahvaarvu mõjutasid korduvalt külmad talved, näljahädad, nakkushaigused ja vulkaanipursked. Eriti rängalt mõjutasid rahvastikku 15. sajandi katkuepideemiad ning 18. sajandi rõugeepideemiad ja vulkaanipursked.^[48] Aastatel 1500–1804 oli Islandil 37 näljaaastat.^[49]

Esimene täielik rahvaloendus korraldati 1703. aastal. 1703. aasta Islandi rahvaloenduse järgi (korrigeeritud andmetel) elas Islandil 50 358 inimest. See rahvaloendus on erakordselt oluline ajalooallikas, sest selles registreeriti kogu elanikkond koos nimede, vanuse ja ühiskondliku seisundiga. See on vanim säilinud täielik rahvaloendus maailmas, mistõttu kandis UNESCO selle 2013. aastal maailma mälu registrisse (Memory of the World).

Laki vulkaanipurse 1783. aastal ja sellele järgnenud keskkonna- ning majanduskriis põhjustasid rahvaarvu järsu vähenemise. Aastatel 1784–1786 kaasnesid purskega ulatuslik kariloomade hukkumine, nälg ja haigused. Ajaloolise demograafia uuringute kohaselt langes Islandi rahvaarv 49 609-lt (1783. aasta algul) 40 381-ni (1786. aasta algul), seega ligikaudu 19% võrra.^[50]^[51] 18. sajandi lõpul oli Islandi rahvaarv seega langenud ligikaudu 40 000 inimeseni.

19. sajandil hakkas rahvaarv elutingimuste paranemise ja suremuse vähenemise tõttu jälle kasvama. 1850. aastal elas Islandil umbes 60 000 inimest, 1925. aastal umbes 100 000 inimest ja 1967. aastal umbes 200 000 inimest. Ametliku statistika järgi sündis Islandi 300 000. elanik 2006. aastal.^[52]

Keskmine eluiga

Keskmine eluiga on naistel 84,2 aastat ja meestel 81,0 aastat (2025), mis on maailma kõrgeimate seas.

Islandlased

Islandlaste kujunemisel on olulist osa etendanud nii Skandinaaviast kui ka Briti saartelt pärit rahvastik. Esimesed asunikud olid peamiselt Norra päritolu viikingid, kellest paljud saabusid Briti saartel asunud Norra asundustest. Asunike naised ja orjad olid valdavalt keldi päritolu. Keldi päritolu mõju Islandi rahvastiku ja kultuuri kujunemisele on seostatud ka keldi päritolu nimede ning mõningate kirjanduslike mõjutustega, eriti Edda luules.

Et Islandi on ülejäänud Euroopast geograafiline eraldatud, oli selle asustamine keeruline. Islandi asustamine 9. sajandi lõpus ja 10. sajandi alguses tõi sinna inimesi peamiselt Skandinaaviast ning Briti saartelt. Kirjalikud allikad rõhutavad eelkõige Norra päritolu asunikke, kuid geneetilised uuringud on näidanud, et Islandi algasukate hulgas oli märkimisväärselt ka Briti saartelt pärit inimesi.

Varasemad uuringud, mis põhinesid tänapäeva islandlaste Y-kromosoomi ja mitokondriaalse DNA (mtDNA) võrdlusel Skandinaavia ja Briti saarte rahvastikuga, on andnud kaudseid hinnanguid asustajate päritolule. Y-kromosoomi uuringu järgi on umbes 20–25% Islandi meeste esivanematest gaeli päritolu ja ülejäänutel tõenäoliselt peamiselt põhjala päritolu.^[53] Mitokondriaalse DNA uuringud on näidanud, et islandlaste naissoost esivanemate seas oli Briti saarte päritolu enamuses ja Skandinaavia päritolu vähemusew.

Täpsemat ja otsesemat teavet on andnud 2018. aastal ilmunud iidse DNA uuring, milles analüüsiti otse 27 varaseima asunikepõlvkonna islandlase (mitte tänapäeva elanike) genoome ja võrreldi neid Skandinaavia ning Briti saarte tolleaegse rahvastikuga. Uuring näitas, et asunikud olid otseselt tuvastatavalt kas norra, gaeli või segapäritolu, kusjuures norra päritolu osakaal oli asustamise ajal ligikaudu 57%, kuid on geenitriivi ja gaeli päritolu asunike (kelle seas oli palju orje) väiksema järglaskonna tõttu kasvanud tänapäeva islandlastel ligikaudu 70%-ni. Samuti selgus, et iidsed asunikud olid oma Skandinaavia ja Briti-Iiri lähtepopulatsioonidele geneetiliselt märgatavalt lähedasemad kui tänapäeva islandlased.^[54]

Geneetilised andmed on seega kokkuvõttes kooskõlas ajaloolise käsitlusega, mille kohaselt tõid osa Skandinaaviast pärit asunikke Islandile kaasa Briti saartelt pärit inimesi, sealhulgas orje.

Islandlaste ajalooline väike arv ja pikaajaline geograafiline eraldatus on aidanud kaasa sellele, et islandlaste geneetiline ja sugulusstruktuur on hästi uuritav. Islandil on säilinud ka erakordselt rikkalik genealoogiline traditsioon. Paljud perekonnad saavad oma esivanemaid jälgida paljude põlvkondade vältel.

See traditsioon on tänapäeval koondunud andmebaasi Íslendingabók ("Islandlaste raamat"), mille on koostöös loonud biotehnoloogiaettevõte deCODE genetics ja tarkvaraettevõtja Friðrik Skúlason. Andmebaas püüab kaardistada kõigi kunagi elanud islandlaste omavahelisi sugulussidemeid. Avalikkusele (Islandi kodanikele ja alalistele elanikele isikukoodi (kennitala) alusel) tehti see kättesaadavaks 2003. aastal. See sisaldab üle miljoni isiku andmeid ja katav ligikaudu 95% pärast 1700. aastat sündinud islandlastest. Erakordselt hästi dokumenteeritud sugulusstruktuur on üks põhjusi, miks Islandist on saanud rahvastikugeneetika uurimisel maailmas juhtiv paik.

Keeled

Islandi keel, mis kuulub põhjagermaani keelte hulka, on Islandi ametlik keel (kinnitatud 2011. aasta seadusega nr 61/2011 "Lög um stöðu íslenskrar tungu og íslensks táknmáls"). Sama seaduse järgi on islandi viipekeel kurtide esimene keel.

Levinud väide, et islandi keel on umbes 97% elanikkonna emakeel, on aegunud. Statistikaameti 2008. aasta andmetel oli see 93,2% elanikkonna emakeel ja 2016. aastaks oli see näitaja langenud 80% kanti.

Sisseränne

Islandi rahvastik on ajalooliselt olnud suhteliselt ühtse päritoluga. Alles 20. sajandi lõpus hakkas sisseränne etendama rahvastiku kujunemises märkimisväärsemat osa ja 21. sajandil suurenes elanikkonna päritolu mitmekesisus veelgi.

2026. aasta 31. märtsi seisuga elas Islandil 70 650 välisriikide kodanikku, kes moodustasid 17,9% riigi elanikkonnast. 2018. aasta 1. jaanuari seisuga olid need arvud 37 830 ja 10,9%.^[55] 2026. aasta andmetetel on suurim rühm Poola kodanikud (ligikaudu 6,5% kogu elanikkonnast), järgnevad Ukraina kodanikud (osakaal kasvanud oluliselt alates 2022. aastast), Leedu kodanikud (umbes 1,5%), Rumeenia kodanikud ja Filipiinide kodanikud.

Religioon

Islandi põhiseaduse artikli 62 kohaselt toetab ja kaitseb riik luterlikku riigikirikut (Þjóðkirkjan 'rahvuskirik'), kuhu kuulub 57,23% elanikkonnast (2025).^[56]

Vähemususu- ja maailmavaateühenduste seas on:

evangeelsed vabakirikud (5,28%)
katoliku kirik (3,89%)
muud kristlikud konfessioonid (1,73%, sealhulgas nelipühilased 0,52%, õigeusk 0,32%, seitsmenda päeva adventistid 0,14%, Jehoova tunnistajad 0,13%)
Sidmennt – Islandi eetilise humanismi ühendus (1,57%)
ásatrú (alates 1972. aastast tunnustatud usuliikumine; 1,56%)
budism (0,42%)
islam (0,34%)
zuism (0,10%)
baha'i usk (0,08%)
muud usu- ja maailmavaateühendused (19,79%)

7,75% elanikkonnast ei kuulu ühtegi usu- ega maailmavaateühendusse.

Asustus

Vaata ka: Islandi asulate loend

Rahvastiku tihedus on ligi 4 in/km². Island on üks maailma kõige hõredamalt asustatud riikidest.

Suurem osa Islandi elanikkonnast on koondunud rannikule ja selle lähedusse, valdavalt edela- ja lõunarannikule. Islandi siseosa kõrgemad piirkonnad on elamiskõlbmatud. Asustuskõlblikuks peetakse ainult 20–25% Islandist. Ligikaudu kaks kolmandikku rahvastikust elab Reykjavíki pealinnapiirkonnas, mis on Islandi ainus üle 100 000 elanikuga linnaline keskus.

Enamik teisi asulaid paikneb Lõuna- ja Lääne-Islandi viljakatel tasandikel, põhjapoolsetes orgudes ja Ida-Islandil Egilsstaðiri piirkonnas. Paljude fjordide äärde on tekkinud kalurikülad. Reykjavík ja teised suuremad asulad, näiteks Akureyri, on linnastumise käigus kasvanud, maarahvastik väheneb.

Islandi põhjaosa on maastiku iseloomu ja teede vähesuse tõttu üks riigi raskemini ligipääsetavaid alasid. Osani fjordidest pääseb siiani vaid nelikveoliste sõidukitega. Mõnesse kõrvalisemasse asulasse, näiteks Strandiri piirkonna põhjaosas, võib talvel olla maanteed mööda raske või võimatu pääseda, sest teed võivad lume tõttu suletud olla. 1996. aastal valminud Vestfjarðagöngi tunnel on piirkonna ühendust oluliselt parandanud, nagu ka 2020. aastal avatud Dýrafjarðargöngi tunnel. Piirkonna rahvaarv saavutas haripunkti 1920ndatel ja on sellest ajast saadik, eriti sõjajärgsel linnastumisperioodil, pidevalt vähenenud.

Majandus

Pikemalt artiklis Islandi majandus

Islandi majandus on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liikmesriikide seas väikseim. Riigi sisemajanduse kogutoodang (SKT) ulatub ligikaudu 30–33 miljardi euroni. Island on üks organisatsiooni jõukamaid liikmesriike: SKT elaniku kohta oli 2024. aastal ligikaudu 80 000 eurot, mis on Islandi Statistikaameti järgi 32% üle Euroopa Liidu keskmise. Teenindussektor annab umbes kaks kolmandikku, tööstus umbes viiendiku ja kalandusklaster (kalapüük ja -töötlemine) umbes kümnendiku riigi SKP-st. Islandil leidub rikkalikke looduslikke energiaallikaid, nagu geotermaalenergia ja hüdroenergia, ja selle rannavetes on rikkalikud kalavarud.

Islandi majandust soodustavad asjaolud, mida tavaliselt seostatakse Põhjamaade või Skandinaavia riikidega, nagu poliitiline ja majanduslik stabiilsus, arenenud taristu, kvalifitseeritud tööjõu olemasolu ning korruptsiooni ja halva valitsemise vähesus.^[57]

Island meelitab välisinvestoreid, eriti rahvusvahelisi alumiiniumitootjaid, oma strateegilise asendiga Põhja-Ameerika ja Euroopa vahel, tollimaksuvaba juurdepääsuga Euroopa turule, välisinvesteeringuid soodustava valitsuspoliitikaga, energiamahuka tööstuse jaoks odava taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri laialdase kättesaadavusega ning konkurentsivõimelise ettevõtte tulumaksu määraga, mis on 2026. aastal osaühingute jaoks 20 protsenti.^[58]

OECD ametliku statistika järgi kuulub Island ostujõu pariteedi alusel arvutatud sissetuleku poolest lääne jõukaimate tööstusriikide hulka. Töötuse määr oli 2026. aasta juunis Islandi Statistikaameti andmetel viis protsenti.

Majanduskasv

Islandit iseloomustas alates 1990ndate keskpaigast stabiilne majandusolukord. Pärast kuus aastat kestnud majandustõusu muutus majanduskasvu määr 2001. aastal liiga suureks. 2002. aastal kasvutempo veidi aeglustus, kuid 2003. aastal hakkas see taas kiirenema. 2006. aastal kasvas Islandi majandus 2,6 protsenti.^[59]

Majanduskasvu vedasid eelkõige suured projektid energeetika- ja alumiiniumitööstuses ning ehitussektor, millele mõjusid soodsalt väga madalad intressimäärad. Majanduskasv pidi 2007. aasta jooksul taas aeglustuma, sest muu hulgas juhtisid investeerimispangad tähelepanu riigi finantsolukorraga seotud probleemidele: maksebilansi jooksevkonto puudujääk suurenes 2006. aastal 8 protsendilt 19 protsendini SKT-st ja suur välisvõlakoormus tekitas muret.

Sellele vaatamata sai Islandi valitsus 2005. aasta juunis Rahvusvaheliselt Valuutafondilt (IMF) oma struktuuri- ja finantsreformide eest positiivse hinnangu.^[60] Muu hulgas erastati mitu panka ja muud varem riigi kontrolli all olnud ettevõtet.

Investeerimispankade hoiatused osutusid õigustatuks. Järgnes üks rängemaid finantskriise maailma majandusajaloos – 2008. aasta pangandus- ja finantskriis. Islandi kolm suurimat panka Kaupþing, Landsbanki ja Glitnir, mille varad kokku olid kasvanud SKT-st ligi üheksa korda suuremaks, varisesid 2008. aasta oktoobris ühe nädala jooksul kokku. Parlament võttis 6. oktoobril vastu erakorralised õigusaktid, mis andsid Finantsjärelevalve Ametile õiguse pangad üle võtta. Landsbanki natsionaliseeriti 7., Glitnir 8. ja Kaupþing 9. oktoobril. Islandi kroon kaotas 2007–2010 umbes poole oma väärtusest, inflatsioon tõusis järsult ning töötuse määr kasvas kiiresti ligi 1 protsendilt umbes 9 protsendini. Riik kehtestas kapitalikontrolli välisvaluutatehingute peatamiseks ja pöördus abi saamiseks Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) poole, kellelt ja Põhjamaadelt saadi kokku üle 4 miljardi euro laenu.

Islandi SKT langes reaalväärtuses 2007. aasta kolmandast kvartalist kuni 2010. aasta kolmanda kvartalini kokku umbes 10%. Majanduskasv muutus taas positiivseks 2011. aastal. Kapitalikontroll, mis kehtestati 2008. aastal, hakati järk-järgult leevendama alates 2015. aastast ja see kaotati lõplikult 2017. aastal. 2016. aastaks, üheksa aastat pärast krahhi, oli Island taastanud oma kriisieelse majandusliku toodangu ja ostujõu taseme. Seda soodustas eelkõige turismisektori kiire kasv, mis muutus Islandi majanduse üheks peamiseks mootoriks kalanduse ja alumiiniumitööstuse kõrval.

Sellest ajast tänapäevani on Island kasvanud üheks Euroopa kiiremini arenevaks ja jõukamaks majanduseks, kuigi majandus on jätkuvalt tsükliline ja väike, mistõttu on see altim kõikumistele (näiteks COVID-19 pandeemia mõju turismile ja taas kõikuv töötuse määr).

Valuuta

Islandi ametlik rahaühik on Islandi kroon (ISK; islandi keeles króna, mitmus: krónur). Praegu on käibel 500-, 1000-, 2000-, 5000- ja 10 000-kroonised pangatähed (viimane, suurim nimiväärtus võeti kasutusele 2013. aastal) ning 1-, 5-, 10-, 50- ja 100-kroonised mündid. Islandi kroon jagunes algselt 100 ööriks (eyrir, mitmus aurar), kuid varasemad 5-, 10- ja 50-öörised mündid ei ole enam käibel ja summad ümardatakse lähima kroonini. 2026. aasta augusti/septembri seisuga oli ligikaudne vahetuskurss 141 ISK ühe euro vastu (kursid kõiguvad pidevalt).^[61]^[62]

Riigipank asutati juba 1885. aastal. Koos majanduse elavnemisega, mis kaasnes Islandi autonoomia saavutamisega, võeti 1918. aastal kasutusele ka oma rahaühik. Alates 1927. aastast (mõnede allikate järgi 1928. aastast) emiteeris pangatähti Landsbanki, rahandusministeeriumil oli müntide vermimise monopol. Alles pärast Islandi Keskpanga (Seðlabanki Íslands) asutamist 1961. aastal ja rahvusvaluuta seaduse vastuvõtmist 1966. aastal anti kontroll Islandi krooni üle üle keskpangale.

Hinnatase

Mõne tooterühma puhul on hinnatase Islandil kolm kuni neli korda kõrgem kui Põhja-Ameerikas või Mandri-Euroopas. Lisaks käibemaksule, mis on 2026. aasta seisuga 24 protsenti (toiduainetele, majutusele ja mõnele muule kauba- ja teenuserühmale kehtib 11-protsendine määr), tulenevad kõrgemad hinnad eelkõige importkaupade kõrgest hinnast. Peale mõningate kalandus- ja põllumajandustoodete, nagu kala, liha, köögivili, kartul ja piimatooted, tuleb enamik tarbekaupu importida ning jaotada importijate, hulgimüüjate, vahendajate ja jaemüüjate võrgustiku kaudu. Oma osa on ka imporditollidel.

Fiskaal- ja rahapoliitika

Alates Islandi Keskpanga asutamisest 1961. aastal on see juhtinud riigi rahapoliitikat, alates 2001. aastast eelkõige inflatsioonisihtimise kaudu ja alates 2020. aastast (pärast Finantsjärelevalve Ameti ühendamist keskpangaga) kannab ta vastutust ka finantsstabiilsuse ja -järelevalve eest. Fiskaalpoliitika ehk riigieelarve ja maksustamise kujundamine kuulub Islandis valitsuse ja parlamendi (Alþingi) pädevusse. Tõhus rahapoliitika eeldab head koostööd ja kooskõla valitsuse fiskaalpoliitikaga. 1980. aastal otsustati kasutusele võtta uus rahaühik "uus kroon", mis asendas 100 "vana krooni" ja tuli ringlusse 1981. aasta algusest.

Keskpangal ei õnnestunud ka järgnevatel aastatel inflatsiooni kontrolli all hoida. Islandlased pidid leppima kuni 80 protsendini ulatunud inflatsioonimääraga. Alles 1990ndate majandustõus ja sellega kaasnenud suurenenud nõudlus Islandi kroonide järele viis inflatsioonimäära järsult vähem kui 2 protsendi.

Kuni 2001. aastani oli Islandi krooni vahetuskurss seotud Islandi kaheksa tähtsaima kaubanduspartneri valuutadega (euro, USA dollari, Suurbritannia naela, Šveitsi frangi, Kanada dollar, Jaapani jeeni ja kahe Skandinaavia valuutaga) ja selle vahetuskursil lubati kõikuda vaid suhteliselt kitsas, ±9% suuruses vahemikus (vahemik laienes selle piirini 2000. aasta veebruaris).

2001. aasta märtsis kujundas Islandi Keskpank Rahvusvahelise Valuutafondi ja OECD soovitusel oma rahapoliitika ümber. Senine eesmärk hoida vahetuskurss stabiilsena asendati inflatsioonieesmärgiga. Islandi krooni vahetuskursil lubati nüüd vabalt ujuda. Algul kroon nõrgenes ja ka inflatsioonimäär tõusis, sest Island peab suurema osa tarbekaupadest välismaalt importima.

Valitsus astus fiskaalpoliitika valdkonnas jõulise sammu tsüklivastase poliitika suunas. Islandi eelarvebilansis oli tollal väike ülejääk. Vabalt ujuva vahetuskursi tõttu hakkas Islandi kroon 2001. aastal märgatavalt nõrgenema. Tänu 2002. ja 2003. aasta kõrgemale vahetuskursile saavutas kroon 2004. aastal taas viimaste aastate keskmise väärtuse. Pärast tugevat tõusu 2005. aastal ja langust 2006. aastal 2001. aasta tasemele oli krooni vahetuskurss 2007. aastal 84,00 ISK ühe euro vastu. Ametlik inflatsioonimäär oli 2007. aastal 3 protsenti.

2001. aastast rakendatud inflatsioonisihtimine vabalt ujuva krooniga ei suutnud raamistik 2008. aasta pangandus- ja finantskriisi peatada: kroon odavnes 2008. aasta jooksul kahes laines kokku ligi poole võrra. Valitsus ja keskpank kehtestasid 2008. aasta novembris osana IMF-iga kokku lepitud majandusprogrammist ulatusliku kapitalikontrolli, et peatada kapitali väljavool ja stabiliseerida kurss.

Aastatel 2009–2010 rahapoliitika reformiti. Keskpank muutis inflatsioonisihtimise raamistikku paindlikumaks, loodi rahapoliitika komitee jasuurendati läbipaistvust (koosolekuprotokollide avaldamine, pressikonverentsid). See aitas järgnevatel aastatel inflatsioonimäära kõikumist märgatavalt vähendada.

Kapitalikontrolli järkjärguline leevendamine algas 2016. aasta lõpus ja 2017. aasta alguses. Kontroll kaotati lõplikult 2017. aastal, ilma et see saavutatud stabiilsust kahjustanud.

Finantsjärelevalve koondati Keskpanka. 2019. aastal jõustunud uue Keskpangaseaduse (nr 92/2019) alusel ühines Finantsjärelevalve Amet Islandi Keskpangaga, mille mandaat laienes ametlikult ka finantsstabiilsuse tagamisele hinnastabiilsuse kõrval. 2011. aastal oli selleks juba loodud Finantsstabiilsuse Nõukogu makrotasandi usaldatavusjärelevalve koordineerimiseks (näiteks tsüklivastased kapitalipuhvrid, laenu ja tagatise väärtuse suhtarvu piirmäärad).

Kriisijärgsetel aastatel tehti karme eelarvekärpeid, mis 2010ndate keskpaigaks tõid kaasa eelarveülejäägi ning riigivõla kiire vähenemise. 2010ndate teisel poolel toetas turismi järsk kasv majanduskasvu ja parandas jooksevkonto seisu (2010ndate lõpuks oli jooksevkonto ülejäägis, töötuse määr langes väga madalale, umbes 1,5%-le).

2019. aastal leidis aset majanduslangus, mille põhjustasid muu hulgas reisikorraldaja WOW Air pankrot 2019. aasta märtsis ja turismisektori tagasilöök. Keskpank langetas alates märtsist 2019 baasintressimäärasid 1,5 protsendipunkti võrra. Riik muutis riigieelarve majandust toetavamaks. Pärast 2008. aasta kriisi oli riigi rahandus nii tugevaks taastatud, et riik sai seda endale lubada.

Island järgib jätkuvalt 2,5-protsendilist inflatsioonisihti, kroon on vabalt ujuv ja Keskpank vastutab nii hinna- kui finantsstabiilsuse eest.

Kriis pangasektoris

Islandi kolme suurima panga agressiivse rahvusvahelise laienemise tõttu (nende bilansside kogusumma ületas 2007. aastaks Islandi sisemajanduse kogutoodangu ligi üheksa korda) tabas rahvusvaheline finantskriis riiki 2008. aasta oktoobris rängalt. Riigi finantssektori kokkuvarisemise ja riigi maksejõuetuse vältimiseks võttis Islandi parlament 6. oktoobril 2008 vastu ulatuslikke erakorralisi meetmeid sätestava seaduse. 6. oktoobril andis Islandi Keskpank suuruselt kolmandale pangale Kaupþingile 500 miljoni euro suuruse erakorralise likviidsuslaenu, tagatiseks panga osalus Taani tütarpangas FIH Erhvervsbank, kuid see ei suutnud panka päästa: Kaupþing võeti erakorralise seaduse alusel riigi kontrolli alla juba 9. oktoobril. Islandi suuruselt teise panga Landsbanki võttis riik 7. oktoobril samuti üle. Glitniri puhul oli valitsus 29. septembril 2008 kavatsenud osta 75% panga aktsiatest 600 miljoni euro eest, kuid see kokkulepe tühistati ja 8. oktoobril võeti ka Glitnir erakorralise seaduse alusel täielikult riigi kontrolli alla, nagu teisedki suurpangad. 15. oktoobril 2008 ei suutnud riigistatud Glitnir tasuda 750 miljoni dollari suurust laenumakset.

Et Islandi kroon oli 2008. aasta oktoobrile eelnenud kaheteistkümne kuu jooksul kaotanud euro suhtes ligikaudu 70 protsenti oma väärtusest, kehtestati kroonile ajutiselt fikseeritud vahetuskurss. 11. novembril 2008 sai Island Rahvusvaheliselt Valuutafondilt 2,1 miljardi USA dollari (1,7 miljardi euro) suuruse laenu, mida vajati eelkõige krooni vahetuskursi stabiliseerimiseks ja pangandussektori ümberkorraldamiseks. IMF seadis laenu andmisele teatudd tingimused, sealhulgas ulatusliku majanduse taastamise programmi. Pärast IMFi otsust andsid ka Soome, Taani, Norra ja Rootsi Islandile täiendavalt ligikaudu 2,5 miljardi dollari ulatuses laene. Veel ligikaudu 500 miljoni dollari ulatuses laene saadi Venemaalt, Poolalt ja Fääri saartelt.

Islandi finantsolukord aastatel 2008 ja 2009 tõi kaasa kiiresti kasvava töötuse, sügava majanduslanguse, suured eelarvepuudujäägid ja suure avaliku sektori võlakoormuse. Kodumaise valuutaturu kokkuvarisemine avaldas impordist eriti sõltuvale riigile täiendavat negatiivset mõju, põhjustades 2008. aasta lõpuks ja 2009. aasta alguseks ligikaudu 18 protsendini ulatunud inflatsiooni. Inflatsioon aeglustus 2009. aasta jooksul ja 2010. aastaks oli see langenud allapoole 5,5 protsendi taset.

Eelarvepuudujääk ja avaliku sektori võlakoormus kasvasid 2008–2010 järsult võrreldes 2007. aasta madala tasemega. Islandi majandus kahanes nii 2009. kui ka 2010. aastal.

2008. aasta lõpust 2009. aasta alguseni toimusid suured tänavameeleavaldused, mida hakati nimetama keedunõude revolutsiooniks (Búsáhaldabyltingin). Rahulolematus valitsuse kriisijuhtimisega viis Geir Haarde juhitud valitsuse tagasiastumiseni 2009. aasta jaanuaris ja ajutise vähemusvalitsuse ametisse asumiseni kuni erakorraliste valimisteni. Samuti vahetati välja Islandi Keskpanga ja Finantsjärelevalve Ameti juhtkond.

Endistest suurpankadest loodud uued pangad Landsbankinn (Landsbanki baasil), Íslandsbanki (Glitniri baasil) ja Arion Bank (Kaupþingi baasil) kapitaliseeriti lõplikult ja muudeti tegevusvõimeliseks 2009.–2010. aastal, kui riik ja vanade pankade võlausaldajad jõudsid kokkuleppele varade ja kohustuste jaotuse asjus.

Üheks pikaajalisemaks tagajärjeks kujunes nn Icesave'i vaidlus: Landsbanki Suurbritannias ja Hollandis tegutsenud internetihoiuste platvormi Icesave klientide hüvitamise küsimuses tekkis Islandi ning Suurbritannia ja Hollandi valitsuste vahel pikale veninud diplomaatiline ja õiguslik vastasseis. Islandi rahvas lükkas kahel rahvahääletusel (2010 ja 2011) tagasi valitsuse läbiräägitud hüvituslepingud, mis oleksid pannud olulise koormuse Islandi maksumaksjatele. Vaidlus lahenes lõplikult alles 2013. aastal, kui EFTA kohus otsustas Islandi kasuks, leides, et riigil ei olnud kohustust tagada hoiuste hüvitamist oma maksumaksjate arvel ulatuses, mis ületas Islandi hoiuste tagamise fondi vahendeid.

Kriisiga seoses algatati Islandis ka kriminaalmenetlusi panganduse tippjuhtide ja poliitikute vastu, sealhulgas endise peaministri Geir Haarde vastu, keda süüdistati ametialaste kohustuste rikkumises kriisi ajal (ta mõisteti 2012. aastal osaliselt süüdi, kuid karistuseta). Island on üks vähestest riikidest, kus finantskriisiga seotud vastutus on jõudnud kriminaalkohtuni.

Väliskaubandus ja välismaised otseinvesteeringud

2006. aastal eksportis Island kaupu 3,07 miljardi euro väärtuses, import ulatus 5,35 miljardi euroni. Väliskaubandus Euroopa Liidu liikmesriikidega moodustas tollal 72 protsenti Islandi ekspordist ja 58 protsenti impordist. Ekspordi peamised sihtriigid olid Suurbritannia, Norra ja Saksamaa, suurem osa impordist pärines Ameerika Ühendriikidest ja Saksamaalt. 2025. aastal oli Islandi kaupade ekspordi väärtus ligikaudu 6,6 miljardi eurot ja impordi väärtus ligikaudu 10 miljardi eurot. Euroopa Liidu osakaal ekspordis on jäänud sarnaseks (umbes 72%), kuid impordis on see langenud ligikaudu 45%-le, muu hulgas sellepärast, et tollane oluline kaubanduspartner Suurbritannia ei kuulu pärast Brexitit enam Euroopa Liitu. Peamised ekspordi sihtriigid on nüüd Holland, Hispaania ja Suurbritannia.

Island liberaliseeris oma väliskaubandust juba 1994. aastal Euroopa Majanduspiirkonna lepingu ja 1995. aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) lepingule vastavate lepete sõlmimisega. 1995. aastal loobus Islandi riik alkohoolsete jookide impordimonopolist ja kaotas välisaktsionäridele Islandi finantssektoris kehtinud piirangud.

Kui välja arvata kala, energia ja mõned põllumajandustooted, mida toodetakse kohapeal suurte kuludega, peab Island suurema osa tarbekaupadest importima. Kala ja kalatooted moodustasid 2006. aastal 57 protsenti Islandi ekspordist. See oli järsk langus võrreldes 1970ndatega, mil kalandussektor andis ligikaudu 90 protsenti Islandi ekspordist. See osakaal on edasi langenud ja moodustab nüüdseks umbes 39%. Teised olulised ekspordiartiklid on energiamahukate tööstusharude tooted, näiteks alumiinium, mille osakaal on kasvanud 26 protsendilt (2006) umbes 37 protsendini, ja ravimid.

Välisinvestoritele on vähe piiranguid, välja arvatud kalandus- ja lennundussektoris. Välismaised otseinvesteeringud suunduvad eelkõige energeetikasektorisse ja alumiiniumitehaste laiendamisse. Islandi geotermaalenergia ja hüdroenergia potentsiaal pole kaugeltki ammendunud. 2007. aastal valmis Ida-Islandil uus suur hüdroelektrijaam (Kárahnjúkari/Fljótsdalsstöðvi jaam), mis varustab energiaga läheduses asuvat Alcoa alumiiniumisulatustehast Reyðarfjörðuris.

Turism on tänapäeval Islandi majanduse üks kandvamaid sambaid ja moodustab suure osa teenuste ekspordist, olles kohati isegi kaubaekspordist (kala, alumiinium) suurema kaaluga. Lõhe- ja muu kala akvakultuur on kujunenud kiirelt kasvavaks eraldi ekspordiharuks, mis erineb traditsioonilisest looduslikust kalapüügist. Soodne taastuvenergia on meelitanud ka andmekeskuste ja krüptovaluuta kaevandamise sektorit, mis on suhteliselt uus, kuid kasvav majandusharu. Lisaks Euroopa Majanduspiirkonna ja WTO liikmesusele on Island EFTA kaudu sõlminud mitmeid kahepoolseid vabakaubanduslepinguid, sealhulgas pärast Brexitit sõlmitud Suurbritannia-Islandi vabakaubandusleppe. Rahvusvahelised krediidireitinguagentuurid annavad Islandile tänapäeval investeerimisjärgu reitingu, mis peegeldab riigi majanduse taastumist ja stabiliseerumist pärast 2008. aasta finantskriisi.

Põllumajandus

Jaheda kliima ja põllumajandusmaa vähesuse tõttu erineb Islandi põllumajandussektor tugevasti teiste tööstusmaade omast. Islandi talunikud on traditsiooniliselt keskendunud lambakasvatusele. Soolatud või suitsutatud lambaliha oli sajandeid põhitoiduaine. Lambavilla ja -nahku kasutati rõivaste ja jalatsite valmistamiseks.

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses elas enamik Islandi taluperesid endiselt samasugust maaelu nagu nende esivanemad viikingiajal. Alles esimese talunike ühistu asutamisega 1882. aastal algas põllumajandussektoris uus ajajärk. Talunikud hakkasid nüüd vältimama Taani vahendajaid, kes ostsid põllumajandussaadusi kokku väga madalate hindadega.

Suured ühistud kujunesid järk-järgult Islandi majanduses oluliseks teguriks ja investeerisid ka teistesse sektoritesse. Toonane Islandi Ühistuste Liit (SÍS) tegeles kuni 1980ndateni, mil sattus finantskriisi ja jagunes väiksemateks ettevõteteks, panganduse, kindlustuse, kaubanduse, põllumajandustehnika tootmise, laevanduse, kalatöötlemise ja ekspordiga.

20. sajandi algusest alanud linnastumine tõi kaasa selle, et vähem perspektiivikad põllumajanduspiirkonnad, nagu kauge loodeosa, tühjenesid mõne aastakümnega peaaegu täielikult. Teistes põllumajanduspiirkondades muutsid mehhaniseerimine, uute teede rajamine ja tänapäevased sidevahendid maaelu märgatavalt. See tendents on jätkunud tänapäevani. Talude arv on jätkuvalt vähenenud, 2024. aastaks tegutses viies peamises põllumajandusharus kokku umbes 2400 ettevõtet.

Jahe kliima ja lühike kasvuperiood tingivad sobivate teravilja-, näiteks rukki- ja odrasortide kasvatamisel tänapäevaste väetiste kasutamise. Neid teravilju kasutatakse loomasöödaks ja nendega asendatakse kallist importi. Otra kasvatatakse ka inimtoiduks.

Erosioon on endiselt Islandi talunike suurim probleem. Üle tuhande aasta kestnud inimeste asustus ja põllumajandus on Islandi tundliku looduse looduslikku tasakaalu äärmisel määral häirinud. Lahtine pinnas sisaldab vähe savi ja koosneb peamiselt ebastabiilsest vulkaanilisest peenmaterjalist. Landnámabóki järgi oli Island Norra asunike saabumise ajal veel metsane piirkond. Asunikud kasutasid palju küttepuitu, kariloomad tegid tundlikule taimkattele palju kahju. Algsest metsast, mille pindala oli 25 000 km², oli 20. sajandi keskpaigaks säilinud vaid umbes üks protsent ja 40 000 km² maad oli muutunud viljatuks.^[63] Tänu aktiivsele taasmetsastamisele on metsa ja põõsastikuga kaetud ala sellest ajast peale kasvanud ja katab nüüd ligikaudu 2 protsenti Islandi pindalast. Põllumajandusmaad on veel 1500 km², millest kaob igal aastal erosiooni tõttu ligikaudu 30 km².

Tarbijate toitumisharjumused on järk-järgult muutunud. Peale lambaliha on üha populaarsemaks muutunud ka loomaliha, kana ja sealiha. Aastane piimatarbimine kuulub maailma suurimate hulka. Toodetakse mitmesuguseid piimatooteid, sealhulgas erinevaid piimaliike, koort, juustu, võid, jogurtit ja Islandi traditsioonilist piimatoodet skýr 'i.

Nõudlus köögiviljade ja puuviljade järele on viimastel aastakümnetel kiiresti kasvanud. Mõnel aastal on Island kartuli osas isevarustav. Näiteks tomat, kurk, porgand, paprika, salat ja mitmesugused kapsasordid kasvavad tänu odava geotermaalenergia kättesaadavusele kasvuhoonetes hästi.

Turism

Turismisektoril on Islandi majanduses oluline osa. See on tänapäeval riigi juhtiv välisvaluuta teenimise allikas. Alates 2016.–2017. aastast on see mahult ületanud nii kalanduse kui ka alumiiniumitööstuse. Välisturistide arv on murranguliselt kasvanud: kui 2006. aastal külastas Islandit 422 000 ja 2011. aastal 570 000 välisturisti, 2024. aastaks oli see arv juba kasvanud ligikaudu 2,3 miljonini ning 2025. aastaks ligikaudu 2,5 miljonini. Kõige rohkem turiste tuleb 2025. aasta seisuga Ameerika Ühendriikidest, järgnevad Suurbritannia, Saksamaa, Poola ja Prantsusmaa. Turistid peavad Islandit endiselt eelkõige suvepuhkuse sihtkohaks, ent Islandi turismitööstus on üha enam hakanud riiki turundama aastaringse reisisihtkohana.^[59]

Vaata ka

Islandi kalandus

Kultuur

Vaata ka: Islandi kirjanike loend, Islandi näitlejate loend ja Islandi lauljate loend

Islandil on tugev rahvamuusika traditsioon. Selle kõrval on hakatud laialt viljelema ka popmuusikat. Tuntumate artistide hulka kuuluvad näiteks keskaegset muusikat mängiv Voces Thules, alternatiivrokki esitav The Sugarcubes, lauljad Björk ja Emiliana Torrini, postrokki viljelev Sigur Rós ning eksperimentaalne múm.

Kujutav kunst on Islandil üsna uus nähtus. Seda on tugevalt mõjutanud Islandi maastikud ja mütoloogia.

Islandi keel

Pikemalt artiklis Islandi keel

Islandi keel on kujunenud vanapõhja keelest ja on säilitanud palju arhailisi jooni. Islandlased saavad tänapäevalgi aru ligi tuhande aasta vanustest islandikeelsetest tekstidest. Seevastu on islandi keel ja teised tänapäeva põhjagermaani keeled vastastikku suhteliselt raskesti mõistetavad.

Kuigi Island on hõredalt asustatud, ei eristata islandi keelel murdeid (on küll väikesi häälduserinevusi). Kirjakeele ja kõnekeele erinevused on väikesed.

Islandi tähestikust puuduvad tähed C/c ja W/w. Täht Z/z esineb tänapäeval harva. Seda võib kohata näiteks vanemas kirjaviisis: Íslenzka 'islandi keel' tänapäevase Íslenska kõrval.^[64] Islandi tähestikus kasutatakse diakriitikuga tähti, nagu Á/á, É/é, Í/í, Ó/ó, Ú/ú ja Ý/ý, millel on vastavatest diakriitikuta tähtedest erinev hääldus. Tähestiku eripärasemad tähed on Þ/þ (thorn), mis tähistab häälikut [ θ ], ja Ð/ð (eth), mis tähistab häälikut [ ð ].

Þ/þ oli islandi keeles kasutusel juba keskajal. Selle päritolu seostatakse germaani ruunitähestiku vastava märgiga. Samalaadne täht oli kasutusel ka vanainglise kirjaviisis. Täht Ð/ð oli kasutusel vanainglise ja vanasaksi kirjaviisis ning jõudis islandi tekstidesse 13. sajandil.

**Islandi tähestik**
A / a	Á / á	B / b	D / d	Ð / ð	E / e	É / é	F / f
G / g	H / h	I / i	Í / í	J / j	K / k	L / l	M / m
N / n	O / o	Ó / ó	P / p	R / r	S / s	T / t	U / u
Ú / ú	V / v	X / x	Y / y	Ý / ý	Þ / þ	Æ / æ	Ö / ö

Islandi keeles on rikkalik morfoloogia. Säilinud on palju vanapõhja keele jooni. Nimisõnadel, omadussõnadel, asesõnadel ja arvsõnadel esinevad käändevormid. Islandi keeles on kolm sugu – meessugu, naisssugu (keeleteadus) ja kesksugu. Omadussõnad, enamik asesõnu, järgarvsõnad ja põhiarvsõnad ühest neljani ühilduvads nimisõnadega soos, arvus ja käändes. Tegusõnadel eristatakse aega, isikut, arvu, kõneviisi ja tegumoodi (aktiiv ja passiiv).

Islandi keele tavaline sõnajärg on SVO. Lauseliikmete järjekord võib sõltuvalt lause ehitusest ja fookusest varieeruda. Käänded näitavad lauseliikmete grammatilisi suhteid, näiteks lausetes Bróðir minn keypti bókina 'Minu vend ostis raamatu ära' ja Bókina keypti bróðir minn 'Raamatu ostis minu vend'.

Kuigi 1100 aasta jooksul on islandi keele sõnavarasse lisandunud palju uusi sõnu, on põhisõnavara selle aja jooksul muutunud väga vähe. Sellised sõnad nagu móðir 'ema', faðir 'isa', þú 'sina', himinn 'taevas' ja haf 'meri' on säilinud muutumatul kujul.

Islandi purismi tõttu eelistatakse võõrsõnade asemel sageli uusi omasõnu. Alates 19. sajandist loodud arvukad neologismid põhinevad enamasti pärandsõnadel ja olemasolevatel sõnatüvedel. Nii on sõnad veður 'ilm' ja fræði 'teadus, õpetus' andnud liitsõna veðurfræði 'meteoroloogia'. Eesliitest al- ('kõik-, üld-') ja sõnast næmi 'vastuvõtlikkus' on moodustatud neologism alnæmi ('AIDS; immuunpuudulikkus'). Sõnad tala ('arv'; mitmus tölur) ja völva 'nõid, ennustaja') on sõna tölva 'arvuti' aluseks.

Praeguse keelepoliitika eesmärk on säilitada pärandunud grammatiline süsteem ja sõnavara, arendada islandi keelt ning soodustada selle kasutamist kõigis eluvaldkondades. Keelepurism on Islandi keelepoliitika üks silmatorkavamaid tunnuseid. Uusi teadus- ja tehnikatermineid luuakse tavaliselt olemasoleva sõnamaterjali põhjal. Islandi valitsus on toetanud keeletehnoloogia arendamist, et tagada islandi keele kasutatavus ka digitaalses keskkonnas ja infotehnoloogiavaldkonnas. Aastatel 2019–2023 viidi ellu riiklik keeletehnoloogiaprogramm, mille raames arendati islandikeelseid kõnetuvastuse, kõnesünteesi, masintõlke ja õigekirjakontrolli vahendeid. 2023. aastal alustas Island koostööd ettevõttega OpenAI, et parandada islandi keele toimimist GPT-4 mudelis. Islandi keeletehnoloogiaettevõtte Miðeind eestvedamisel treeniti mudelit vabatahtlike abiga paremini islandi keeles vastama, et tugevdada väikese keele positsiooni tehisintellekti rakendustes.

Kuigi Islandi keelenõukogu (Íslensk málnefnd) ei kirjuta avalikkusele ette vastloodud islandikeelsete oskussõnade kasutamist, vaid levitab teavet neologismide kohta ja annab keelealaseid soovitusi, osalevad paljud islandlased aktiivselt keelepurismi põhimõtete järgimises ning pakuvad ka ise uusi islandikeelseid sõnu uute nähtuste ja tehnoloogiate tähistamiseks. Islandi keelt on peetud üheks vanimaks teaduskeeleks, sest juba keskajal eelistasid Islandi õpetlased ja teadlased oma teoseid kirjutada islandi, mitte ladina keeles.

Isikunimed

Pikemalt artiklis Islandi isikunimed

Erinevalt enamikust skandinaavlastest kasutavad islandlased jätkuvalt traditsioonilist nimesüsteemi, mis oli varem levinud kõigi skandinaavlaste seas. Erinevalt enamikust läänemaailma nimetavadest kasutatakse tavaliselt isanime ja harvem emanime. Need moodustatakse isa või ema eesnime põhjal, lisades selle omastavalisele vormile komponendi -son 'poeg' või -dóttir 'tütar'. Alates 2019. aastast, mil jõustus soolise autonoomia seadus, võivad end mittebinaarseks registreerinud inimesed kasutada sooneutraalset komponenti -bur. Tavapäraseid päritavaid perekonnanimesid Islandi süsteemis üldjuhul ei kasutata, ehkki vähem kui 10%-l islandlastest on varasematest aegadest pärit pärilik perekonnanimi.

Emanime kasutamine on palju haruldasem.

Islandlased kõnetavad üksteist enamasti eesnime pidi.

Isikunimesid järjestatakse eesnimede järgi.

Saagad

Islandi saagad kujunesid 12.–14. sajandil peamiselt lühijuttude, romaanide, kroonikate ja muinasjuttude laadis. Islandi sõna saga tähendab lugu, jutustust või romaani. Ainult osa saagade autoreid on teada. Sageli ei ole selge, kas saagasid tuleks käsitada ilukirjanduse või ajaloodokumentidena. Igatahes kuuluvad need maailmakirjandusse. Neid peetakse esimesteks Euroopa proosateosteks, mida ei kirjutatud ladina keeles, vaid rahvakeeles.^[65]

Saagasid liigitatakse tavaliselt sisu järgi:

Muinasaja saagad (Fornalda sögur), mis käsitlevad kangelaslugusid ja muid legendaarseid motiive. Nende tegevus toimub enne Islandi asustamist või viikingiaja varasematel perioodidel.
Islandlaste saagad (Íslendinga sögur), mille hulka kuulub umbes 40 proosateost Islandi asustamise ja sellele järgnenud saagade ajastu kohta. Nende tegevus toimub peamiselt 9.–11. sajandil. Need käsitlevad Islandi varajaste asunike ja nende järeltulijate elu, suhteid ja konflikte. Islandlaste saagasid peetakse Islandi ainulaadseks kirjandusžanriks. Neid on võrreldud Lääne- ja Kesk-Euroopa eepilise kirjandusega.
Kuningasaagad (Konunga sögur), mis käsitlevad peamiselt Norra ja Taani kuningaid ning teisi valitsejaid. Mõne teose autor on teada, nende seas Snorri Sturluson.
Piiskopisaagad (Byskupa sögur), mis käsitlevad Islandi piiskoppide ning kiriku ja kristluse ajalugu Islandil.

Lisaks Skandinaavia ainestikule avaldasid keskaegsele Islandi kirjandusele suurt mõju Mandri-Euroopa, eeskätt Prantsuse õukondlik ja rüütlikirjandus. Tekkisid ka võõrkeelsetest teostest tehtud tõlked ja töötlused, mida nimetatakse rüütlisaagadeks. Islandlaste saagad avaldasid eriti 19. sajandil märkimisväärset mõju Skandinaavia ajaloolise romaani žanrile.

Islandi rahvapärimus on läbi põimunud haldjate, pahatahtlike vaimude ja teiste mütoloogiliste olenditega. Paljud islandlased usuvad, et Islandil elab endiselt varjatud rahvas (Huldufólk),^[66] ning haldjatega, keda kujutatakse vaiksete, väikeste ja heatahtlike olenditena, kes elavad looduses. Rahvapärimuses on Huldufólk ja haldjad sageli seotud Islandi maastiku ja loodusega. Infrastruktuuriprojektide kavandamisega seoses on ajakirjanduses korduvalt juttu olnud ka nende olendite elupaikadega arvestamisest.^[67]

Raamatutööstus

Vaatamata väikesele rahvaarvule on Islandil õitsev raamatukultuur. Kirjandus on saanud väikese rahva igapäevaelu lahutamatuks osaks. 2010. aastal osteti Islandil inimese kohta 8 raamatut aastas; 2016. aastaks oli see näitaja langenud 4,2 peale. 2013. aastal tehtud uuringu andmetel loevad umbes pooled islandlased aastas vähemalt kaheksa raamatut ja ligi 93% vähemalt ühe raamatu. Mõlemad on Põhjamaade kõrgeimate seas. Reykjavíkis on raamatupoed kauem lahti kui enamik teisi kauplusi. Enamikul Islandi majapidamistel on oma väike raamatukogu, mistõttu pole üllatav, et Islandil tegutseb arvukalt sõltumatuid kirjastusi.

Vähestes teistes riikides on kirjanike osakaal elanikkonnas nii suur. Ühine keel, ajalugu ja kirjandus seovad rahva tugevaks kultuuriliseks tervikuks. Et islandi keel on sajandite jooksul suhteliselt muutumatuna püsinud, on ka keskaegsed saagad tänapäeva lugejale hõlpsasti loetavad.

2011. aastal oli Island Frankfurdi raamatumessi aukülaline. Messiga seoses avaldati saksa keeles umbes 230 Islandiga seotud või islandi kirjandusest pärinevat teost, sealhulgas uusi islandi kirjanduse tõlkeid.

Islandi köök

Pikemalt artiklis Islandi köök

Pikka aega seadsid jahe kliima ja pikad talved Islandi köögile suuri piiranguid. Islandlased olid sunnitud sööma kõike kättesaadavat. Maitseaineid tundsid nad vähe. Rupskid, näiteks lambapead, oli Islandi toidulaual sama loomulik osa nagu hákarl (kääritatud atlandi polaarhai liha). Põhitoiduained olid kala (peamiselt tursk, sealhulgas kuivatatud kujul), vaala-, hülge- ja lambaliha, lamba kõik söödavad osad ja skýr – kohupiimalaadne piimatoode. Lambad olid Islandi põllumajanduses kesksel kohal ja majanduslikult kõige olulisemad kariloomad, kuigi asunikud pidasid algusest peale ka veiseid, hobuseid, kitsi ja sigu.

Toidu säilitamine, peamiselt kääritamise abil, oli pikkade talvede tõttu eluliselt vajalik. Vadak, mis saadakse juustutootmise kõrvalsaadusena, oli traditsiooniliselt mitmesuguste jookide valmistamise alus, kuid seda kasutati ka liha ja muu toidu säilitamiseks. Asukoha tõttu oli teraviljakasvatus Islandil vaevu võimalik, sellepärast ei etendanud leib ja teraviljatooted Islandi köögis sajandeid märkimisväärset osa.

Mõningaid traditsioonilisi roogi pakutakse talvefestivali Þorrablót 'i ajal. Nende hulka kuuluvad hangikjöt (soolatud ja seejärel suitsutatud lambaliha), hákarl, svið (keedetud lambapead) ja súr hrútspungar (vadakus hapendatud jääramunandid). Neid roogi süüakse koos kartulite ja porgandipudruga. Populaarne digestiiv on brennivín (kange köömnetega akvaviit).

Skýr on kohalik kohupiimalaadne värske piimatoode, mis on saanud populaarseks ka välismaal, näiteks Põhja-Ameerikas.

Tänapäeval on kohv Islandi populaarseim jook. Seda juuakse hommikust õhtuni (kvöldkaffi). Tüüpiline kohvijook on molakaffi – must kohv, mida serveeritakse suhkrutükkidega. Nagu Lähis-Idaski, võetakse suhkrutükk suhu ja kohvi juuakse läbi selle.

Alates 1950ndatest on Islandi kauplustes saadaval lai valik toiduaineid.

Meedia

Pikemalt artiklis Islandi meedia

Islandi meedia tarbijaskond on ülejäänud Euroopaga võrreldes väike. Islandlastele on omane suur trükiajakirjanduse tarbimine. 2010. aastal olid kaks suuremat üleriigilist päevalehte Fréttablaðið ja Morgunblaðið. Fréttablaðið lõpetas 2023. aasta märtsis ilmumise. Raadio- ja televisioonimaastikul on olnud oluline roll rahvusringhäälingu kanalitel. 2015. aastal läks Island analoogtelevisioonilt lõplikult üle digitelevisioonile. Islandi Statistikaameti andmetel kasutas 2023. aastaks juba ligikaudu 99–100% 16–74-aastastest Islandi elanikest internetti — võrreldes 2009. aasta 93%-ga on see näitaja veelgi kasvanud ja on üks maailma kõrgemaid.

Sport

Pikemalt artiklis Islandi sport

Islandi põhiline traditsiooniline spordiala on glíma, maadluse liik, mis arvatavasti sai alguse keskajal.

Populaarsete spordialade seas on jalgpall, kergejõustik, käsipall ja korvpall. Käsipalli nimetatakse sageli Islandi rahvusspordiks.^[68] Islandi jalgpallikoondis pääses 2016. aasta Euroopa meistrivõistlustel jalgpallis esimest korda valikmängudest edasi, kui jõuti välja veerandfinaali.^[69] Seejärel pääses Island esimest korda valikmängudest edasi 2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustele. Tollal oli Island väikseima rahvaarvuga jalgpalli MM-finaalturniirile pääsenud riik.

Island on ka väikseim riik, kes on kvalifitseerunud Euroopa meistrivõistlustele korvpallis. Ta osales 2015., 2017. ja 2025. aasta turniiril (2022. aastal jäädi kvalifikatsioonis kõrvale). Esimesel kahel turniiril ei suutnud Island võita ühtegi mängu.

Islandil on suurepärased tingimused suusatamiseks, kalapüügiks, lumelauasõiduks, jääronimiseks ja kaljuronimiseks, kuid elanikkond eelistab mägironimist ja matkamist. Island on ka maailmatasemel sihtkoht mäesuusa- ja telemarksuusatamiseks, kus tegevuse keskuseks on Põhja-Islandil asuv Trolli poolsaar. Kuigi riigi keskkond ei ole golfi mängimiseks kuigi sobiv, on saareriigis siiski palju golfiväljakuid ning Islandil on golfimängijate osakaal olnud suurem kui Šotimaal.^[70] Islandil toimub igal aastal rahvusvaheline golfiturniir Arctic Open, mis peetakse kesksuvel öösiti Akureyri golfiklubi väljakul.^[71] Islandlased on võitnud ka maailma tugevaima mehe võistlusel mitmeid tiitleid, sealhulgas neli Magnús Ver Magnússoni ja neli Jón Páll Sigmarssoni võidetud tiitlit ning Hafþór Júlíus Björnssoni 2018. aasta tiitli.

Island on ka üks juhtivaid riike ookeanisõudmises. Islandi maadeavastajal ja kestvussportlasel Fiann Paulil on ühe spordiala piires kõige rohkem saavutuspõhiseid Guinnessi rekordeid, sealhulgas Ocean Explorers Grand Slami saavutus ja mitme ookeani kiireima sõudmise rekordid.

Ujumine on Islandil samuti populaarne. Geotermilised välibasseinid on tavalised ning ujumistunnid on riikliku õppekava kohustuslik osa. Ratsutamine, mis oli ajalooliselt saarel tähtsaim transpordiviis, on paljude islandlaste seas endiselt levinud ajaviide.

Islandi vanim spordiala juhtorgan on 1867. aastal asutatud Reykjavíki laskurühing. Laskmine sai 19. sajandil Islandi iseseisvuse eest võitlevate poliitikute ja rahvuslaste toetuse. Tänapäeval on see endiselt oluline ajaviide.^[72]

Island on andnud ka palju malesuurmeistreid ning võõrustas 1972. aasta male maailmameistrivõistlusi Reykjavíkis külma sõja kõrgajal. Väikest rahvaarvu arvestades on Islandi male suurmeistrite arv jätkuvalt märkimisväärne. Ka bridž on populaarne ja islandlased on osalenud mitmel rahvusvahelisel turniiril. Island tuli võitjaks maailmameistrivõistlustel bridžis (Bermuda Bowl) Yokohamas Jaapanis 1991. aastal ja saavutas 1950. aastal Hamiltonis Bermudal koos Rootsiga teise koha.^[73]

Vaata ka

Viited

↑ Ísland er minna en talið var, ruv.is, 26.2.2015.
↑ , statice.is, 17.3.2026.
↑ GDP (current US$) – Iceland, data.worldbank.org.
↑ GDP per capita (current US$) – Iceland, data.worldbank.org.
↑ Fakten, eldey.de.
↑ Fakten, eldey.de.
↑ "Iceland's population was 394,324 at the beginning of 2026". Statistics Iceland. Vaadatud 23. augustil 2026.
↑ "Icelandic Language". EBSCO. Vaadatud 23. augustil 2026.
↑ "DNA study reveals fate of Irish women taken by Vikings as slaves to Iceland". The Irish Times. Vaadatud 23. augustil 2026.
↑ "History". Guide to Iceland. Vaadatud 23. augustil 2026.
↑ "Icelandic Coast Guard". nat.is. Vaadatud 23. augustil 2026.
↑ "Forget the crisis – Iceland survived 500 years of Danish rule". The Copenhagen Post. Vaadatud 23. augustil 2026.
↑ "Iceland Becomes a Republic". EBSCO. Vaadatud 23. augustil 2026.
↑ "Iceland". Europe Direct. Vaadatud 23. augustil 2026.
↑ "National security". Goverment of Iceland. Vaadatud 23. augustil 2026.
↑ OECD Tax Database, OECD.
↑ Stefán Ólafsson. The Icelandic Welfare State and the Conditions of Children, University of Turku, 12.5.2004.
↑ United Nations Development Programme. Human Development Report 2025.
↑ Garðarshólmur – 'The Isle of Garðar', northsailing.is, 13.12.2005.
↑ Andrew Evans. Is Iceland Really Green and Greenland Really Icy?, nationalgeographic.com, 30.6.2016.
↑ Angus Konstam. Die Wikinger. Geschichte, Eroberungen, Kultur, Wien: tosa/Carl Ueberreuthe 2007, lk 104–105.
↑ Island. Polyglott APA Guide, Berlin, München: Langenscheidt 2007, lk 29.
↑ Konstam 2007: 104.
↑ History – Sources, iceland.is.
1 2 Konstam 2007: 105.
↑ Aryeh Grabois. Enzyklopädie des Mittelalters, Zürich: Edition Atlantis 1988, lk 300.
↑ Jänkimees: "Jänkimehe heeringakirjad, Baedeckeri Islandist". Päevaleht. 11. september 1932, lk.7
↑ Polyglott APA Guide: Island, 2007, lk 49.
↑ Library of Congress: Scandinavian Immigration – Icelanders.
↑ Max Galli, Ernst-Otto Luthardt. Island, Augsburg: Verlagsgruppe Weltbild 2007, lk 37
↑ USA saatis Islandile ja Hollandisse oma sõjalennukid, Postimees (vaadatud 3.4.2016).
↑ Ronald D. Gerste. Unabhängigkeit von Schweden – Alter Schwede, zeit.de, 30.5.2023.
↑ Linda Koponen. Gewinnt die Nato nach Schwedens Beitritt die alleinige Kontrolle über die Ostsee? Es ist kompliziert – eine Analyse in Karten, nzz.ch, 28.2.2024.
↑ Geografie, eldey.de.
↑ Der Fischer Weltalmanach 2009. Frankfurt am Main: Fischer Taschenbuch Verlag 2008, lk 239.
1 2 Lichens, Náttúrufræðistofnun Íslands.
↑ Fungi, Náttúrufræðistofnun Íslands.
↑ Fauna, Náttúrufræðistofnun Íslands.
↑ Polyglott APA Guide: Island, 2007, lk 131.
↑ Max Galli, Ernst-Otto Luthardt. Island, Augsburg: Verlagsgruppe Weltbild 2007, lk 53.
↑ Animal life^{[alaline kõdulink]}, iceland.is.
↑ Tierleben: Polarfuchs, eldey.de.
↑ Islands Außenminister Benediktsson übernimmt Regierung, faz.net, 9.4.2024.
↑ Ragnar Jón Hrólfsson, Þorgerður Anna Gunnarsdóttir. Ríkisstjórn Kristrúnar Frostadóttur er tekin við völdum, ruv.is, 21.12.2024.
↑ Island: Außenpolitik, Auswärtiges Amt, 18.6.2008.
↑ Vision of Humanity
↑ Iceland's population was 394,324 at the beginning of 2026, Statistics Iceland, statice.is.
↑ Richard F. Tomasson. Iceland, the First New Society. University of Minnesota Press, 1980, lk 63.
↑ H. O. Lancaster. Expectations of Life: A Study in the Demography, Statistics, and History of World Mortality. New York: Springer-Verlag, 1990, lk 399.
↑ Guðmundur Jónsson, Magnús S. Magnússon (toim). Hagskinna: Icelandic Historical Statistics. Reykjavík: Statistics Iceland, 1997.
↑ Claudia E. Wieners, Guðmundur Hálfdanarson. "More poison than words can describe": What did people die of after the 1783 Laki eruption in Iceland? – Natural Hazards and Earth System Sciences, 2024, 24, lk 2971.
↑ Polyglott APA Guide: Island, 2007, lk 15; Statistics Iceland.
↑ Agnar Helgason, S. Sigureth Ardóttir, J. Nicholson, B. Sykes, E. W. Hill, D. G. Bradley, V. Bosnes, J. R. Gulcher, R. Ward jt. Estimating Scandinavian and Gaelic Ancestry in the Male Settlers of Iceland. – American Journal of Human Genetics, 2000, 67 (3): 697—717.
↑ S. S. Ebenesersdóttir jt. Ancient genomes from Iceland reveal the making of a human population. – Science, 2018, 360 (6392): 1028–1032.
↑ Päring Islandi Statistikaameti andmebaasis
↑ Populations by religious and life stance organizations 1998-2025, Statistics Iceland.
↑ Platts Aluminium Symposium – Thorsteinn Hilmarsson: Energy and aluminium in Iceland. Phoenix (Arizona), 12.–14. jaanuar 2003
↑ Platts Aluminium Symposium.
1 2 Island: Wirtschaft, auswaertiges-amt.de, 18.10.2007.
↑ Der Fischer Weltalmanach 2006, Frankfurt am Main: Fischer Taschenbuch Verlag 2005, lk 236
↑ xe.com
↑ Das isländische Bargeld, eldey.de.
↑ Polyglott APA Guide, 2007, lk 117.
↑ Ingvar G. Brynjólfsson. Langenscheidts Universal-Orðabók Íslenzk, 6. trükk, Berlin, München: Langenscheidt 1975.
↑ Polyglott APA Guide: Island, 2007, lk 83.
↑ Elf lobby blocks Iceland road project, theguardian.com, 22.12.2013.
↑ ‘No doubt’ Iceland’s elves exist: anthropologist certain the creatures live alongside regular folks, scmp.com, 14.5.2016.
1 2 Jonathan Wilcox, Zawiah Abdul Latif. Cultures of the World: Iceland, Marshall Cavendish 2007, 978-0-7614-2074-3, lk 110.
↑ A 2016 football moment to remember: Iceland light up Euro 2016, 29.12.2016.
↑ Tee Off in the Midnight Sun of Reykjavík, thejournal.co.uk, 25.6.2013.
↑ Paul Daley. Golf Architecture: A Worldwide Perspective, Volume 4, Pelican Publishing 2008, ISBN 978-1-58980-616-0, lk 92.
↑ Skotfélag Reykjavíkur
↑ Bermúdaskálarhetja í ellefu manna heiðurshópi, visir.is, 24.6.2019.
Statistics Iceland – Statistics – Tourism, transport and information technology – Information technology (kasutatud: mai 2010)

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "JEXNN" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus

Halldór Kiljan Laxness. Iseseisvad inimesed, tlk Henrik Sepamaa, 1960.
Vanem Edda, tlk Rein Sepp 1970, 2. trükk 2008.
The Book of Settlements: Landnámabók, Winnipeg: University of Manitoba Press 1972, ISBN 978-0-88755-698-2.
Mihhail Steblin-Kamenski. Islandi kultuur, tlk Arvo Alas, Eesti Raamat 1973.
Aron Gurevitš. Viikingite retked, Tõlkinud Jüri Selirand, Valgus 1975.
Islandi novell, tlk Arvo Alas, 1979.
Grettir Ásmundripoja saaga, tlk Arvo Alas 1982.
Noorem Edda. Valik tekste, tlk Rein Sepp, 1990.
Preben Meulengracht Sørensen. Saga and Society. An Introduction to Old Norse Literature, 1993.
Gunnar Karlsson. The History of Iceland, University of Minnesota Press: Minneapolis 2000.
Njálli saaga, tlk Arvo Alas, 2001.
Jesse L. Byock. Viking Age Iceland, London/New York: Penguin Books 2001, ISBN 978-0-14-029115-5.
The Sagas of Icelanders: A Selection, toim Örnólfur Thorsson, eessõna Robert Kellogg, New York: Penguin Classics 2001, ISBN 978-0-14-100003-9.
Viikingid Vínlandis (sisaldab Eiríkr Punase saagat ja Gröönlaste saagat), tlk Arvo Alas, 2003.
Ynglingite saaga (Heimskringla esimene osa), tlk Tõnno Jonuks, 2003.
Jón Kalman Stefánsson. Himnaríki og helvíti, Reykjavík: Bjartur 2007.
- Jón Kalman Stefánsson.Heaven and Hell, tlk Philip Roughton, London: MacLehose Press 2010, ISBN 978-1-906694-53-1. ISBN 978-0-85705-020-5.
Taavo Nõmm. Minu Island: tule ja jää sümfoonia, Petrone Print 2009.
Alda Sigmundsdóttir. The Little Book of the Icelanders, Reykjavík: Enska Textasmiðjan 2012, ISBN 978-9935-409-11-4.
Sjón. The Blue Fox, tlk Victoria Cribb, London: Telegram Books 2013, ISBN 978-1-84659-137-4.
Sarah Moss. Names for the Sea: Strangers in Iceland, London: Granta Books 2013, ISBN 978-1-84708-664-1.
Andri Snær Magnason. On Time and Water, tlk Lytton Smith, London: Serpent's Tail 2021, ISBN 978-1-78816-673-0.

Välislingid

Krister Kivi. Islandist: tänapäeva ragnarök Eesti Ekspress, 31. detsember 2008
Hendrik Vosman. EL lubab Islandile kiirelt ukse avada Postimees, 31. jaanuar 2009
Islandi uus valitsus püüab majanduskriisist jagu saada Postimees, 1. veebruar 2009

[1] Ísland er minna en talið var, ruv.is, 26.2.2015.

[2] , statice.is, 17.3.2026.

[3] GDP (current US$) – Iceland, data.worldbank.org.

[4] GDP per capita (current US$) – Iceland, data.worldbank.org.

[5] Fakten, eldey.de.

[6] Fakten, eldey.de.

[Popl-7] "Iceland's population was 394,324 at the beginning of 2026". Statistics Iceland. Vaadatud 23. augustil 2026.

[EBSCO-8] "Icelandic Language". EBSCO. Vaadatud 23. augustil 2026.

[Fate-9] "DNA study reveals fate of Irish women taken by Vikings as slaves to Iceland". The Irish Times. Vaadatud 23. augustil 2026.

[History-10] "History". Guide to Iceland. Vaadatud 23. augustil 2026.

[Coast-11] "Icelandic Coast Guard". nat.is. Vaadatud 23. augustil 2026.

[Forget-12] "Forget the crisis – Iceland survived 500 years of Danish rule". The Copenhagen Post. Vaadatud 23. augustil 2026.

[Republic-13] "Iceland Becomes a Republic". EBSCO. Vaadatud 23. augustil 2026.

[Direct-14] "Iceland". Europe Direct. Vaadatud 23. augustil 2026.

[Security-15] "National security". Goverment of Iceland. Vaadatud 23. augustil 2026.

[16] OECD Tax Database, OECD.

[17] Stefán Ólafsson. The Icelandic Welfare State and the Conditions of Children, University of Turku, 12.5.2004.

[18] United Nations Development Programme. Human Development Report 2025.

[19] Garðarshólmur – 'The Isle of Garðar', northsailing.is, 13.12.2005.

[20] Andrew Evans. Is Iceland Really Green and Greenland Really Icy?, nationalgeographic.com, 30.6.2016.

[21] Angus Konstam. Die Wikinger. Geschichte, Eroberungen, Kultur, Wien: tosa/Carl Ueberreuthe 2007, lk 104–105.

[22] Island. Polyglott APA Guide, Berlin, München: Langenscheidt 2007, lk 29.

[23] Konstam 2007: 104.

[24] History – Sources, iceland.is.

[Konstam_2007,_lk_105-25] 1 2 Konstam 2007: 105.

[26] Aryeh Grabois. Enzyklopädie des Mittelalters, Zürich: Edition Atlantis 1988, lk 300.

[HeXu4-27] Jänkimees: "Jänkimehe heeringakirjad, Baedeckeri Islandist". Päevaleht. 11. september 1932, lk.7

[28] Polyglott APA Guide: Island, 2007, lk 49.

[29] Library of Congress: Scandinavian Immigration – Icelanders.

[30] Max Galli, Ernst-Otto Luthardt. Island, Augsburg: Verlagsgruppe Weltbild 2007, lk 37

[pAkmI-31] USA saatis Islandile ja Hollandisse oma sõjalennukid, Postimees (vaadatud 3.4.2016).

[32] Ronald D. Gerste. Unabhängigkeit von Schweden – Alter Schwede, zeit.de, 30.5.2023.

[33] Linda Koponen. Gewinnt die Nato nach Schwedens Beitritt die alleinige Kontrolle über die Ostsee? Es ist kompliziert – eine Analyse in Karten, nzz.ch, 28.2.2024.

[34] Geografie, eldey.de.

[35] Der Fischer Weltalmanach 2009. Frankfurt am Main: Fischer Taschenbuch Verlag 2008, lk 239.

[IINH-lichens-36] 1 2 Lichens, Náttúrufræðistofnun Íslands.

[IINH-fungi-37] Fungi, Náttúrufræðistofnun Íslands.

[Iceland-fauna-38] Fauna, Náttúrufræðistofnun Íslands.

[39] Polyglott APA Guide: Island, 2007, lk 131.

[40] Max Galli, Ernst-Otto Luthardt. Island, Augsburg: Verlagsgruppe Weltbild 2007, lk 53.

[41] Animal life^{[alaline kõdulink]}, iceland.is.

[42] Tierleben: Polarfuchs, eldey.de.

[43] Islands Außenminister Benediktsson übernimmt Regierung, faz.net, 9.4.2024.

[44] Ragnar Jón Hrólfsson, Þorgerður Anna Gunnarsdóttir. Ríkisstjórn Kristrúnar Frostadóttur er tekin við völdum, ruv.is, 21.12.2024.

[45] Island: Außenpolitik, Auswärtiges Amt, 18.6.2008.

[46] Vision of Humanity

[47] Iceland's population was 394,324 at the beginning of 2026, Statistics Iceland, statice.is.

[48] Richard F. Tomasson. Iceland, the First New Society. University of Minnesota Press, 1980, lk 63.

[49] H. O. Lancaster. Expectations of Life: A Study in the Demography, Statistics, and History of World Mortality. New York: Springer-Verlag, 1990, lk 399.

[50] Guðmundur Jónsson, Magnús S. Magnússon (toim). Hagskinna: Icelandic Historical Statistics. Reykjavík: Statistics Iceland, 1997.

[51] Claudia E. Wieners, Guðmundur Hálfdanarson. "More poison than words can describe": What did people die of after the 1783 Laki eruption in Iceland? – Natural Hazards and Earth System Sciences, 2024, 24, lk 2971.

[52] Polyglott APA Guide: Island, 2007, lk 15; Statistics Iceland.

[53] Agnar Helgason, S. Sigureth Ardóttir, J. Nicholson, B. Sykes, E. W. Hill, D. G. Bradley, V. Bosnes, J. R. Gulcher, R. Ward jt. Estimating Scandinavian and Gaelic Ancestry in the Male Settlers of Iceland. – American Journal of Human Genetics, 2000, 67 (3): 697—717.

[54] S. S. Ebenesersdóttir jt. Ancient genomes from Iceland reveal the making of a human population. – Science, 2018, 360 (6392): 1028–1032.

[uapoP-55] Päring Islandi Statistikaameti andmebaasis

[56] Populations by religious and life stance organizations 1998-2025, Statistics Iceland.

[57] Platts Aluminium Symposium – Thorsteinn Hilmarsson: Energy and aluminium in Iceland. Phoenix (Arizona), 12.–14. jaanuar 2003

[58] Platts Aluminium Symposium.

[auswaertiges-amt.de-59] 1 2 Island: Wirtschaft, auswaertiges-amt.de, 18.10.2007.

[60] Der Fischer Weltalmanach 2006, Frankfurt am Main: Fischer Taschenbuch Verlag 2005, lk 236

[61] xe.com

[62] Das isländische Bargeld, eldey.de.

[63] Polyglott APA Guide, 2007, lk 117.

[64] Ingvar G. Brynjólfsson. Langenscheidts Universal-Orðabók Íslenzk, 6. trükk, Berlin, München: Langenscheidt 1975.

[65] Polyglott APA Guide: Island, 2007, lk 83.

[ap1-66] Elf lobby blocks Iceland road project, theguardian.com, 22.12.2013.

[scmp1-67] ‘No doubt’ Iceland’s elves exist: anthropologist certain the creatures live alongside regular folks, scmp.com, 14.5.2016.

[handball-68] 1 2 Jonathan Wilcox, Zawiah Abdul Latif. Cultures of the World: Iceland, Marshall Cavendish 2007, 978-0-7614-2074-3, lk 110.

[69] A 2016 football moment to remember: Iceland light up Euro 2016, 29.12.2016.

[70] Tee Off in the Midnight Sun of Reykjavík, thejournal.co.uk, 25.6.2013.

[71] Paul Daley. Golf Architecture: A Worldwide Perspective, Volume 4, Pelican Publishing 2008, ISBN 978-1-58980-616-0, lk 92.

[72] Skotfélag Reykjavíkur

[73] Bermúdaskálarhetja í ellefu manna heiðurshópi, visir.is, 24.6.2019.

[JEXNN-74] Statistics Iceland – Statistics – Tourism, transport and information technology – Information technology (kasutatud: mai 2010)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]

[17]

[18]

[19]

[20]

[21]

[22]

[23]

[24]

[25]

[26]

[27]

[28]

[29]

[30]

[31]

[32]

[33]

[34]

[35]

[36]

[37]

[38]

[39]

[40]

[41]

[42]

[43]

[44]

[45]

[46]

[47]

[48]

[49]

[50]

[51]

[52]

[53]

[54]

[55]

[56]

[57]

[58]

[59]

[60]

[61]

[62]

[63]

[64]

[65]

[66]

[67]

[68]

[69]

[70]

[71]

[72]

[73]