
LaupĂ€eval mööda MustamĂ€ge sĂ”ites jĂ€i silma, et bussi ootavad inimesed on kurbade, tĂ”siste ja vĂ”iks öelda isegi, et vĂ€sinud nĂ€gudega. Kummaline. Ma saaks aru kui sellised nĂ€od vaataks vastu esmaspĂ€eva hommikul. Aga laupĂ€eval? Kui on ees veel tervelt kaks nauditavat pĂ€eva nĂ€dalavahetust ja pĂ€ike sĂ€rab taevas? Ăksinda bussi oodates lai naeratus nĂ€ol vĂ”iks ju loomulikult tiba kohtlane tunduda aga see polnud ĂŒldse mitte naeratuse puudumine mis mu tĂ€helepanu köitis. Vaid lihtsalt inimeste vĂ€sinud ja tĂŒlpinud nĂ€od. Selline ilme ei tule nĂ€ole paari tunni ega ka paari pĂ€evaga. Selliseks teeb inimesed aeg. IgapĂ€evased mured, mida on kordades rohkem kui rÔÔme. Positiivsuse puudumine. No mis positiivsusest juttugi saab olla kui pead mures olema oma sissetulekute vĂ€henemise ja vĂ€ljaminekute suurenemise pĂ€rast...
Aga tegelikult on ju nii, et ei vÔida ju see kellel on surres rohkem asju, vaid oluline on hoolida oma lÀhedastest ja miks mitte ka mÔnel pÀeval teha head ka tÀiesti vÔÔrale inimesele. Ka ainult hea sÔna vÔi naeratus vÔib muuta pÀeva pÀikeseliseks. Naerata ometi rohkem!



