Evelyn Sepp: Lukas, Sinust sõltub ka midagi!

Kolmapäevases Riigikogu infotunnis pärisin ajutiselt peaministri kingadesse tõusnud haridusministrilt uute õppekavade kohta.

Täpsemalt kehalise kasvatuse õppekava ja nn kohustusliku ujumise suhetest. Niinimetatud liide ei ole eelmises lauses juhuslikult.

Täpsemalt näeb asi välja nii, et uues kehalise kasvatuse ainekavas on 4 põhiainet - kergejõustik, suusatamine, võimlemine ja pallimängud. Hinnanguliselt kulub nendes püstitatud täitmiseks u 75% õppeajast. 25% võib kool ise sisustada kas põhiainet põhjalikuma läbimise või siis muude toredate ainetega nagu näiteks tantsimine, sulgpall vmt.

Ujumist põhiainete hulgas ei ole. Küll aga kõlab vähelohutavalt teadmine, et ujumisoskuse omandamiseks, süvendamiseks ja arendamiseks on kogu kooliaja jooksul ette nähtud 24 tundi.

Samas on teada, et tegelikkuses ei ole keegi seni analüüsinud seda kas ja kuidas ja millise tulemuslikkusega need tunnid ise toimuvad, palju lapsed nendes erinevatel põhjustel osalevad või siis puudutavad ja hindajaks on seni olnud tunni andja ehk õpetaja ise.

Olen rääkinud mitmete ujumistreeneritega, kes on kirjeldanud põhjalikult oma vaatenurka asjale, kuid muuhulgas ka selliseid sagedasi kursioosumeid, kus laps on selle nn kohustliku ujumise programmi läbinud, tema enda õpetaja on talle pannud hindkes 5, lapsevanem on väga rahul ja optimistlik ning toob lapse edasi juba päris ujumistrenni, kiites, et nüüd on aeg hakata last treenima kuna tal on edukalt ujumisoskus omandatud. Välja tuleb aga see, et ujumise elementaarne oskuski puudub täielikult.

Psühholoogid on korduvalt juhtinud tähelepanu inimeste eneshinnagute uperpallidele. Tavaliselt loevad inimesed endi sõnul rohkem ajalehti ja raamatuid kui nad seda tegelikult teevad. Söövad tervislikumalt kui tegelikult, spordivad rohkem kui reaalsuses, sest nad teavad, mis on õige vastus ...

Meid aga aitab õige vastuse teadmine vähe, sest tõe kriteerium on praktika, ja praktikas on põrjujaid palju.

Kogu süsteemi tõhususe hindamise jätmine sellisele enesehindamisele on seega täiesti l vastutustundetu!

Aga antud juhul on oluline see, et 24 tunniga ei õpi mingit vees ohutut hakkama saamist selgeks. 25 m läbimine turvalises basseinis aja ja stiilimääratluseta pole mingi ujumisoskuse näitaja ja see, et selline enese oskuste ülehindamisel valusad tagajärjed on, pole vist vaja üle korrata.

Kaks asja veel - Eestis on enam kui 500 üldhariduskooli, kuid ainult 39 neist on kooliujula. Ning teine ja mitte väheoluline pole fakt, et kogu seda nn kohustuslikku ujumise algõpetust rahastatakse läbi Kultuuriministeeriumi, isegi mitte läbi Haridusministeeriumi ning tehakse seda 3,6 miljoni krooni ulatuses, mis on ca kolmandik sellekski vähesekski vajaminevast rahast.

Nii pole Lukasel ka midagi õigustada ega seletada nagu ta seda infotunnis kramplikult teha püüdis. Veeohutus pole lihtsalt tema prioriteet ja hundiratta viskamise oskuse jätkuv eelistamine ei päästa jätkuvalt kedagi uppumast!

Sel aastal on oma elu aga veekogudes jätnud juba 90 inimest. Seda u 8 kuuga. See on peaaegu 3 inimest igal nädalal ... Seda on pea 2 korda rohkem kui liikluses.

Ja riiklikus ladvas räägitakse ikka veel et ujumise algõpetusega koolis on kõik korras ja hästi ja mitte midagi muuta pole vaja ja rahastamine on piisav jne.

Tulge õige mõistusele! Tõnis Lukas - ka sinust sõltub midagi. Võta end kokku! Õppekavade muutmine sõltub ju vaid sinu suvast ja käeviibutusest. Peale tahtmise või tahtmatuse,´ei takista sul miski seadustamast veeohutusalast õpet 4.-ks võ 5 põhiõppeaineks, mida sisaldab kehalise kasvatuse ainekava. Selleks on vaja lihtsalt pisut vastutustunnet üles näidata!

Ja lõpetuks kordan korra üle kevadel Euroopa Komisjoni poolt avaldatud uuringu EL liikmesriikide inimeste hinnast. Eesti inimese elu maksis selle järgi 7 miljonit krooni.

Ma ei ole küüniline, aga senine riiklik tegevusetus on Eesti inimestele maksma läinud käesoleval aastal juba pea 700 miljonit krooni. Kas tõesti ei vääriks selle kahju vähendamine riigilt 4-5 lisamiljonit!? Olgu öeldud, et umbes poole miljardi krooni ulatuses väärtuslikku ja asendamatut inimvara upub Eestis igal aastal peamiselt põhjusel, et inimesed ei oska ujuda.

Isegi kui nad on selles ise süüdi, on selle vea süsteemne parandamine riiklikult võttes väga odav kuid tõhis investeering ja aitaks meeste keskmist eluiga parandada kohe hüppeliselt ja naiste rahulolu ilmselt samuti.

Miks mina nii palju sellel teemal sõna olen võtnud? Sellepärast, et oleme Eesti ujumistreeneritega seda küsimust erinevates mõtteringides korduvalt arutanud ja meie arusaam on küll üsna ühene - ujumise õppeks ettenähtud tundide arv peaks oluliselt suurenema, tegemist peab olema nii alg, põhi- kui ka keskkoolis läbitava õppega ja loomulikult selle tulemuslikkuse kriteeriumiks peab saama näitaja, mis näitab tegelikku ujumisoskust. 25 meetrit seda ei ole!
Ja mõistagi peaks õppekava täitmise tagamiseks ette nähtud kulurida jõudma haridusministeeriumi pädevusse ja väljenduma seal eraldi riigieelarve reana.

Evelyn Sepp: "sisutühjast" eelarvest

Tallinna Linnavalitsuse eelarve menetlemise kiirus pole just tavapärane, kuid mitte siiski ka erakordne. Pikka aega Riigikogus olnud inimesena mäletan ma veelgi kiiremaid riigieelarve menetlusi ja Riigieelarve detailsusega, analüüsile tuginemise ja läbipaistvusega ei ole juba vähemalt 10 viimast aastat küll kiidelda võimalik.

Seega ei maksa ka Raudsel Randperel hädaldada suurt midagi. Kui teile meeldib täpsem eelarve menetluse kord ja seda mitte vaid Tallinnas ning suurem läbipaistvus, siis õpetage seda esmalt Jürgen Ligile. Meil siin Riigikogu opositsioonis ei oleks küll midagi selle vastu, kui eelarveridade sisu ja eesmärkide üle saaks ikkagi Riigikogu, sh., selle opositsioon ka kaasa rääkida.

Traditsiooniliselt ju väga ei saa, sest pole teada, mille üle ja kellega peaks üldse läbi rääkima.

Kindlasti parandaks see eeskuju märgatavalt ka kohalike omavalitsuste halduskultuuri.

Seega nimetada pealinna eelarvet sisutühjaks ja ma ei tea milleks veel, küll põhjust ei ole.

Lõppude-lõpuks kulutatakse selle pisut üle 7 miljardilisest eelarvest kaugelt enam kui 90% seaduste alusel riigi poolt antud kohustuste täitmiseks ja kulude kandmiseks ehk otse seaduse alusel.

Seega meenutab käimasolev ohkamine pigem seda, et sisulisi alternatiive sisule ei ole, sest lapiteki suurus selle edasi-tagasi
nihutamise kiirusest ju ei suurene ...

See häda näibki linna opositsiooni kõige enam vaevavat: ütled, et võtke siit, siis pead ju näitama, mille arvelt ja ega kõike ju nn meediakuludega ka kinni katta ei saa. Sellest saavad aru ka kõige suuremad opositsiooni fännid. Mingit sisulist alternatiivi tegelikkuses aga ei ole. Paremal juhul iluvigu ja palju sõnu, mida saab ka teisiti kasutada.

Mõnest miljonist koole-lasteaedu ei ehita, olemasolevaid ei remondi, teid-tänavadi ei ehita ega vanureid-puudega inimesi või töötuid-kodutuid ei kata jne.

Nende kulude katteks peaks traditsiooniliselt raha laekuma ikkagi riigi eelarvest. Aga seal polevat ju muud kui uluv tuul ... Kelle käes on aga selle rahasahtli võti teavad kõik!

Ja kui nüüd mõelda, et mida peaks seaduses muutma et eelarvemenetlus oleks aeglasem, siis algatuseks peaks selle koos
eelarve tasakaaluga ilmselt põhiseadusesse sisse kirjutama. Eks ole!

Evelyn Sepp: põhiseaduse muutmistest

Pätsi-aegsest kriisist õppinuna tõdeti hiljem, et jah, majanduse me küll päästsime, demokraatiat aga mitte.

Mida me oleme sellest ajast aga ise tegelikkuses õppinud? Ka tänane poliitiline argipäev ei kipu toonasest just palju erinema.

Majandus näib küll olevat vähemalt statistiliselt juba terve või vähemalt paranemas, demokraatiaga on aga nagu on.

Kuid isegi peaminsitril on jalad juba sedavõrd õhus, et selliste "edusammude" taustal annab ta teada isegi teemad ja huvirühmad kellega ja millest ei kavatse ta isegi rääkida ja 7.septembri Äripäevas jagab ta ka teistele kätte käsulauad sellest, millest pole üldse vaja rääkida. Nii et lood on ikka juba päris kehvad.

Jah, tööandjate manifest väärib kõva kriitikat, selle ajastus ei pruugi olla poliitiliselt mugav, kuid et see ei vääri isegi arutamist, seda kindasti mitte.

Mulle meenub muide seegi, et 2007.aastal oli just Ansip see, kes enda kritiseerimise pööras lausa riigivastaseks. Ehk see, kes ei ole tema poolt, on Eesti riigi vastu.

Seega tundub mulle, et muster ei ole juhuslik. Meil on inimesed, kes ei sure ega põle ja meil on teemad, mille üle ei arutleta.

Muide, siia lisandub ka "geniaalne" plaan muuta EV põhiseadust - korraldada ümber valimised ehk poliitikute aruandlusperioodid, vähendada nende vastutsukoormust ja üldse, monopoliseerida igal viisil oma võimu. Ka selle üle puudub pea üldse igasugune arutelu.

Mis segab tulevikus kord 4 või 5 aasta sees samuti mõnel peaministril põrutada, et see või teine inimgrupp või dokument ei vääri isegi arutamist. Mõistate ju isegi - et mitte midagi!

Ka Riigikogus tiirleva ja 1.lugemise läbinud põhiseaduse muutmise eelnõus andsid IRL ja Reformierakond lihtsalt teada, et nüüd on nii, et neil on hääeld koos ja teie, rahvas, sööge heina ... Keegi arvutas isegi välja, kui palju kulub valimiste peale aega ja raha.

Augustilõpu uudiseid tõid pildile aga veel ühe põhiseaduspaketi. Vanematele olla vaja anda valimsitel lisahääli laste pealt, laste valimisiga olla vaja tuua 16-eluaastani ja kõige tipuks olla vaja veel fikseerida põhiseaduses et riigieelarve peab olama tasakaalus.

Kahtlemata on need intellektuaalselt huvitavad ideed ja väärivad kindlasti arutamist, kuid minu hinnangul mitte 6 kuud enne Riigikogu valimisi ja kiirkorras ja stiilis, kui sa oled selle või teise vastu, siis sa oled kahtlemata Eesti riigi edu ja õitsengu vastu ...

Midagi muud aga neist ettepanekutest ilmselt oodata ei ole.

Kuid veel üks huvitav tähelepanek - ka Euroopa Kohtus juba pikka aega uusi väljakutseid otsinud Rait Maruste annab sellesse enam kui päevapoliitilisse põhiseadusemuutmise debatti oma panuse. Juhtumisi teeb ta seda koos justiitsminister Rein Langiga.

Nimelt korraldab ta debati juhuslikult ka samal ajal kui ilmselt enamik riigiõiguse alal tunnustatud õigusteadlasi Eestis kogunevad Tartusse kohtunike ühingu õigusseminarile. Kuid see vast polegi peamine.

Vaadakem pigem, mis tal endal öelda on. Nimelt, et "„Põhiseadus ei või elust maha jääda ja muutuda ebaadekvaatseks, pelgalt sõnadeks paberil, kui elu käib muude reeglite alusel. ..."

Võib-olla on vaja selleks püsivamalt Eestis elada, et tajuda, et tänaseks on Eesti põhiseaduse suuirm oht mitte selle elule jalgu jäämine. Sellest on asi üsna kaugel, vaid pigem surve seda kohendada muutunud poliitiliste reaalsuste kohaseks. Lihtsustatult see ju nii kõlabki, et meil on hääled koos, me teeme ära!

Kui aga jätta kõrvale kontekst, siis pole selles väites ju iseenesest ka mitte midagi valet. Aga ...

Seega - kasvueas lapsel võib kahtlemata püksisääred lühemaks lõigata, kuid võib ka pisut oodata , mil ta need täis kasvab.

Eesti ei vaja mitte uusi väärtusi, vaid olemasolevateni kasvamist, mis kahtlemata on raskem ja vajab ka päevapoliitikas uut paradigmat, sest põhiseadusel ei ole mitte ainult sätted, vaid ka mõte ...

Lihtsalt mõelgem korra, mis on saanud näiteks põhiseaduse sätte mõttest kohalike omavalitsutse autonoomiast? Mis on saanud sotsiaalsetest põhiväärtustest, mis puudutavad lapsi või eakaid inimesi? Või mis on saanud põhiseaduse põhimõttest õigusselguse ja õiguskindluse järele jne? Või siis kohtureformist, mis oleks Eesti kohtunikkonnast teinud lihtsalt ühe poliitiliselt ustava alamkonna!?

Kokkuvõtvalt võib tõesti väita, et selle taustal ongi viimane aeg just nimelt põhiseadus muutunud poliitilise reaalsusega kooskõlla viia, ehk püksisääred lühemaks teha selmet ise pisut kasvada.

Sest survet seda "elust maha jäämise" süül muuta, tuleb igast kahuritorust.

Jah, EL liitumisel on seaduses sätteid, mille tõlgendamine on sedavõrd mitmekihiline, et tavakasutaja jaoks pole see üheselt selge. Samas jällegi on seduses ohtrailt põhimõtteid, mis on üheselt selged kõigile ülejäänuile, va. seaduse esmased kohaldajad. Ja need puudutavad justnnimelt peamiselt demokraatia põhiväärtusi.

Mõistagi pole valimisperioodide ühitamine ju "uus riigikorralduslik mudel", vaid kõigest selle korrastamine ja kui nii edasi vaadata, eks leiab ju muudelegi sigadustele erinevaid õigustusi.

Nii et seni, kuni asi püsib akadeemilise debari raames, oleks sellest seaduse rakendajaile kasu kindlasti. Kuid paraku 6 kuud enne valimisi ja kogu selle poliitilise põhiseadusemuutmise eelnõude kaskaadi valguses kipub see ajastatus küll mingeid muid huve kandma. Nii et pisukest ettevaatlikkust ei ole siin küll kurjast rakendada ...

Valimiste-eelne periood ju lihtsalt on juba selline uute sulaste ja peremeeste otsimise aeg ...