2009 - kasiinovastane aasta!

2009.aasta on rahvakalendri järgi kasiinovastane aasta , mis peaks Eesti vabastama kasiinookupatsioonist. Esiteks 2009.aastal jõustub ühiskonna ja kasiinovastaste ühise surve all vastuvõetud uus hasartmänguseadus, mis oluliselt piirab kasiinoäri tegevust seaduse jõuga. Ning teiseks saab kasiinondus tõsise löögi majanduskriist, eks nende kahtlaste kasiinoaktsiate krahh on selle ettekuulutajaks.

29.12.2008.a. korraldavad Eesti kasiinovastased koostöös Ühiskonna Arengu Instituudiga, Tallinna Mustamäe Linnaosa Valitsuse toel seminari hasartmängusõltuvuse ennetamisest noorte hulgas. Seminar toimub Mustamäe Linnaosa infosaalis, aadressil Tammsaare 135, kell 13.00. Seminarist võtavad osa ja esinevad antud valdkonna tuntud spetsialistid doktor Juri Ennet ja teised.

Eestis on ligi 60 000 hasartmängudesõltlast ning 90000 aktiivset mängijat, ja nende arv majanduskriisiajal kasvab. Eestis on täna ligi 190 kasiinot, neist ligi 90 on Tallinnas. 2007.aastal AS Turuuuringute poolt korraldatud küsitlused näitasid, et 76% Eesti ja 81% Tallinna elanikest on kasiinoäri piiramise poolt.

Vaadake vanad Savisaare reeturid parem iseennast

Koleda asjaga said hakkama Aasmäe ja Gräzin. Kukkusid tagantjärele kadunukese suunas rusikaga viibutama. Et ikka lahkunud patriarhil oli selline ja selline viga küljes…
Vaadake vanad Savisaare reeturid parem iseennast! No tõesti misasja! Vanad kommunistid Gräzin ja Aasmäe pläravad KGBst?
Eks siis kandnud ette, et KÕIK luterlikud piiskopid Eestis olid KGB agendid. Aga ei. Kellelegi heidame ette, aga kellegi puhul hoiame suu koomal. Kas tõesti usub keegi, et Randar Hiire agentuur jääb kuni aegade hämaruseni saladusse?
Tahate ausust, siis räägime kõikidest. Nimede, aadresside, salakorteriteni. Tänani pole me saanud vastust ei Parekilt ega Kelamilt, kes olid Paul-Eerik Rummo kohta MRP-AEG üritusel 1987 aastal Hirvepargis ettekandeid teinud korraldajad ja KGB agendid Lui, Peeter, 1986.
Vaikus. Piinlik vaikus. Jõuame kõigepealt selguseni iseendas. Alles siis võtame teised ette.

----------------

Eesti Entsüklopeediakirjastuse peatoimetaja Hardo Aasmäe ja riigikogu liige Igor Gräzin (Reformierakond) väljendasid Kuku raadio «Ärataja» programmis hämmingut Eesti poliitilise eliidi avalduste üle Venemaa õigeusu kiriku patriarhi Aleksius II lahkumise tõttu.
Gräzin tuletas meelde, et 1990. aastate keskel leidsid kinnitust kahtlused, et patriarh kuulus KGB agentide hulka. Isa Jakunin, kes vastavad dokumendid arhiividest päevavalgele tõi, heideti kirikust välja ja pandi vande alla.
Aasmäe hinnangul ei läinud Eestis sündinud Aleksius II sõnad ja teod kokku, nii näiteks oli Aleksius II öelnud, et Eestis elavad venelased peaksid ära õppima eesti keele, samas ei tegele keeleõppega mitte ükski õigeusu pühapäevakool. Gräzin tuletas meelde, millise vihaga sõdis Moskva selle eest, et siinne õigeusu kirik jääks Moskva võimu alla.
Riigikogu liige Gräzin kritiseeris ka president Toomas Hendrik Ilvest, kes hiljaaegu rääkis Aleksiusest kui suurest eestlasest ja Eesti sõbrast. Gräzini hinnangul käivitas Ilves ahelreaktsiooni, mille tulemusel plaanitakse Tallinna nüüd Aleksius II väljakut. Ta lisas, et tihtilugu märgitakse, et Aleksius II tundis Eesti vastu suurt huvi, kuid meenutas, et ka lõvi tunneb hirvekese vastu suurt huvi.

Aleksiuse testamenti ei ole!

Suri suur eestlane. Täna, 9.detsembril saadetakse viimasele teekonnale Moskvas, 5 detsembril, Peredelkinos meie seast lahkunud Eesti Vabariigi õigusjärgne kodanik, Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II. Eesti presidenti Moskvas ei ole. Aga oleks võinud olla. Vist ainukese Eesti õigeusklikkuna on Eesti riiki Moskvas esindamas Urmas Paet?
Mõtlema peab ka lahkunud patriarhi mälestuse jäädvustamisele. Uue Lasnamäe kiriku võiks nimetada püha Aleksius II nimega. Tema nimeline väljak seal olema saab.

Eile teatas Moskva patriarhaat, et Aleksius ei jätnud testamenti. Seega varasemad teated, et justkui oleks ta oma testamendis palunud end matta Moskvasse, ei vasta tõele. Muide patriarhi kohusetäitja, metropoliit Kirill kukkus täna Moskvas, ümber Aleksiuse sarga kõndides kokku...

Olen arvanud ka varem, et Aleksei Rüdigeri viimseks puhkepaigaks peaks olema siiski tema kodumaa, Eesti. Pole saladus avalikkusele tema soov olla maetud Kuremäe kloostrisse. Kahjuks on Venemaal kujunemas traditsiooniks, et lahkunute viimaste soovidega ei arvestata. Ka Lenin soovis, et pärast tema surma maetaks ta ema kõrvale Peterburgi. Selles asemel püsitati Stalini poolt Kremli Punasele väljakule koletu mausoleum lagunematu Iljitšiga.

2003. aastal oli mul suur õnn kohtuda ja vestelda patriarhiga Tallinnas uue kiriku asukoha õnnistamisel Lasnamäel. See oli kahe muukeelse eestlase vestlus ehtsas eesti keeles. Kõrval seisid Eesti Vene Õigeusu Kiriku pea Kornelius ja tänane patriarhi kohusetäitja metropoliit Kirill, viimane loomulikult kahe eestlase jutust tuhkagi aru ei saanud, kuigi võib-olla oleks tahtnud. Ilmselt Aleksius II tegi nii meelega...

Aleksius II rääkis mulle oma eluloost olulisi hetki, ka seda et tal on kehv tervis ja ta on saanud mitu infarkti ning kindlat soovi olla maetatud kodumaale Eestis. Ning ta õnnistas mind tegevusele eesti ühiskonna heaks. Aleksei Rüdiger on sama suur Eesti poeg kui Lennart Meri. Ta on seesama muukeelne eestlane, kes mõjutas kogu maailma protsesse. Puhka rahus eesti suurmees.

Aleksius II viimne puhkepaik olgu Eesti mitte Kreml.

Eile, Peredelkinos meie seast lahkunud Eesti Vabariigi õigusjärgne kodanik, Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II maetakse Moskvasse. Ometi on avalikkusele teada tema korduvalt avalikult väljendatud soov olla maetud Kuremäe kloostrisse. Sain sellele kinnituse 2003.aastal patriarhi visiiti käigus Eestisse, kus ta isiklikult ka mulle kinnitas, et ta soovib olla maetud kodumaale Eestis. Kahjuks on Venemaal kujunemas traditsiooniks, et lahkunute viimaste soovidega ei arvestata. Ka Lenin soovis, et pärast tema surma maetaks ta ema kõrvale Peterburgi. Selles asemel püsitati Stalini poolt Kremli Punasele väljakule koletu mausoleum lagunematu Iljitšiga.
Aleksei Rüdiger on sama suur kadunud Eesti poeg kui Lennart Meri. Ta on seesama muukeelne eestlane, kes mõjutas maailma protsesse. Puhka rahus eesti suurmees.

TV3 uudis, video: http://www.youtube.com/watch?v=qL6UXHAUn5w

Suri suur eestlane.

Täna, Peredelkinos lahkus meie seast Eesti Vabariigi õigusjärgne kodanik, kogu Venemaa patriarh Aleksius II. Mul oli suur õnn kohtuda ja vestelda patriarhiga Tallinnas uue kiriku asukoha õnnistamisel Lasnamäel. See oli vestlus eesti keeles. Kõrval seisid Eesti Vene Õigeusu Kiriku pea Kornelius. Aleksius II rääkis mulle oma eluloost olulisi hetki, ka seda et tal on kehv tervis, ja soovi et ta maetakse kodumaale Eestis. Ning ta õnnistas mind tegevusele eesti ühiskonna heaks. Aleksei Rüdiger on sama suur kadunud Eesti poeg kui Lennart Meri. Ta on seesama muukeelne eestlane, kes mõjutas maailma protsesse. Puhka rahus eesti suurmees.
-----------------------------------------------------------
Aleksius II suri oma Peredelkino residentsis. Kirikupea surmast teatas Moskva patriarhaadi pressiesindaja, vahendas Interfax. Vene riigimeedias hakati vahetult pärast seda näitama retrospektiive patriarhist ning tähtsamad poliitilised liidrid ja ühiskonnategelased väljendasid oma kurbust.
Vene Õigeusu Kiriku Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II, kodanikunimega Aleksei Mihhailovitš Ridiger, eesti keeles Aleksei Rüdiger, sündis 23. veebruaril 1929 iseseisva Eesti pealinnas Tallinnas. Tema isa oli preester Mihhail Aleksandrovitš Rüdiger ja ema Jelena Jossifovna Pissareva, sündinud Sleptsov-Tšornõi.
1947. aastal läks ta õppima Peterburi vaimulikku seminari ja 1950. aastal sai temast preester. 1961. aastal pühitseti ta Tallinna piiskopiks ja kolm aastat hiljem sai temast juba peapiiskop. 1968. aastal nimetati ta metropoliidiks.
Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks tõusis Aleksius vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist, 1990. aastal. Ta on avaldanud soovi saada maetud Pühtitsa ehk Kuremäe kloostrisse Eestis.
Vene õigeusukiriku püha sinod koguneb juba lähiajal erakorralisele nõupidamisele, et valida oma püsiliikmete seast uus patriarhi kohusetäitja. Vene kiriku korra järgi korraldatakse mitte rohkem kui kuue kuu jooksul üldkogu, mis valib uue patriarhi Moskvale ja kogu Venemaale.

Kasiinod röövivad üksteist

Lugesin seda: "Eesti Hasartmängude Korraldajate Liidu (EHKL) projektijuht Õie-Mari Aasmäe kinnitas, et varasemate aastatega võrreldes on Eestis tänavu toimunud märgatavalt rohkem kasiinorööve. Ainuüksi Tallinnas on tänavu röövlite ohvriks langenud 15 kasiinot. Osasid mängusaale on riisutud lausa korduvalt, nii on näiteks mitme rünnaku alla sattunud Cleopatra kasiinokett."

Ajab lihtsalt naerma see kasiinode halamine. Pange need kasiinod ükskord kinni. Pole kasiinot, pole probleemi! Kannatada saavad ehk Jaan Korpusovi vanad "äripartnerid". Aga kellele see korda läheb, kui isegi Eesti politseile ja Jüri Pihlile see korda ei lähe?

Kivirähk, tema usk, lootus ja armastus

Ülemaailmse majanduskriisi ajal võiksime tõesti kuulda võtta meie presidenti. Hinnakem seda, mis meil on. Näiteks Kivirähku. Ega Nobelist asi kaugemale kuku. Seda ütleb teile impeeriumikultuuril üleskasvatatud muukeelne eestlane. Mina küll usun. Võtame kasvõi Kivirähu alter ego Adolf Rühka. Adolf Rühka panus Eesti teatri sündi oli samaväärne Karl Menningu panusele. Kaua sellest nüüd ikka pärast väikest jääaega oli kui eestikeelne maamees oma nina suitsusaunast kaugemale sai. Kadakasakslasi linnades ehk oli, aga see oli saksakeelne maailm. Ja just tänu Rühka sugustele eestikeelsetele teatrientusiastidele on meil võimalus nautida head eesti teatrit täna. Ja pole juhus, et dramaturg Kivirähule meeldib Rühka. Sest just temas nägi ta seda pimestavat unistust, millest sünnib kunst. Vaadates Kivirähu näidendit arvan, et Rühka oli küll andekas, kuid ta ei saanud oma annet realiseerida, kuna lahkus liiga vara. Seal kus kunstiga tegemist jagub kontekstivälist õelust alati. Keegi pidi alustama. Olgu või naljakas diletant, aga ikkagi esimene ja oma. Rühka ettevõtmise juures on kõige tähtsam sellesse uskumine. Kuigi Rühkal oli võimalus kindlustada oma elu, tehes karjääri ametnikuna, elada jõukalt ja rahulikult, valis ta siiski tee, mis oli täis okkaid ja klaasikilde. Ta tahtis olla seotud teatrikunstiga ja olla õnnelik. Vaadates Martin Veinmanni mängu Draamateatris, kes lavastuses eesti kombe kohaselt ei öelnud ühtegi sõna, kõneles tema vaikimine ehk – võib olla suri geenius.

Eks selle Nobeliga ole ka nii. Kross aina kirjutas ja Kirjanike Liit aina saatis ja saatis, aga ei aidanud ei teoste rahvusvaheline mõõde, multikultuursus ega rahvaste paabel. Äkki esitame nüüd eestikeskse autori? Kivirähk on minu arust parem kui need bušmanid. Nobel siia.

PS!

Adolf Rühka (1878 – 1901) oli teatritegelane ja kirjamees. Töötas Otepääl kohtukirjutajana ning August Wiera juures Vanemuises dramaturgi ja tõlkijana. 1904. aastal ilmus Rühka sulest esimene eesti lavakunstikäsiraamat "Lühike näitemängu õpetus". Rühka on kirjutanud ka kolm näidendit: "Vanaaegsed mälestused" (1908), "Priiuse varemetel" (1908) ja "Kalev ja Linda" (käsikirjas).