Estonia priimabaleriin Larissa Kaur 83

31.oktoobril 2024.a. saab 83. aastaseks minu ema, Estonia ooperi - ja balletiteatri kauaaegne priima Larissa Kaur. Priimabaleriin Larissa Kaur on tantsinud Estonia teatri laval üle 20 aasta. Tema rollide hulka kuuluvad Must ja Valge Luik «Luikede järves», peaosa «Uinuvas kaunitaris» ja palju teisi tipprolle.  

See oli õnnelik aeg eesti balletile, mis emale tähendas ka isiklikku lähedast tutvust balleti maailmatähtedega, nagu näiteks Rudolf Nurieviga St.Peterburgist. Larissa Kaur oli 60ndate Eesti ilusaim naine, kes peale priimabaleriini rolli rahvusooperis Estonia oli ka Eesti ja Ida-Euroopa suuremate ning populaarsemate moeajakirjade fotomodell. Ta poseeris korduvalt ka moeajakirja «Siluett» kaanedaamina.

Ta oli kaunitar, kellest ammutasid inspiratsiooni paljud suured maalikunstnikud. Näiteks Olev Subbi maalis priimabaleriini. Ta inspireeris Georg Otsa, Eri Klasi, Peeter Sauli, Sulev Nõmmikut ning ka maestro Eduard Tubin on emale armukirju kirjutanud. Priimabaleriini lapselaps, minu tütar Viktoria (28) EKA magistrant, on uskumatu sarnane oma vanaemaga. Palju õnne, ema!

Johannes Lauristini müstiline kadumine

29. oktoobril 2024.a. möödub 125. aastat Johannes Lauristini sünnist. Suurim müsteerium on aga tema surmaasjaolud. Johannes Lauristin kadus Punaarmee paanilise põgenemise käigus Tallinnast 1941.aasta augustis.  Punaarmee põgenes, kuna Hindenburgi sugulane, tulevane kindralfeldmarssal Erich von Manstein oli välkkiirelt Baltikumi haaranud. Eesti NSV valitsuse liikmed oleksid pidanud viibima laeval Vironia, mis suundus Leningradi, kuid Lauristini seal kindlasti ei olnud. On esitatud versioon, et ta võis olla jäämurdjal Suur Tõll. Nõukogude võimude ametlike teadeannete järgi hukkus Johannes Lauristin 28. augustil 1941. aastal Tallinnast Leningradi evakueerudes eskaadrimiiniristlejal Jakov Sverdlov. Pole olemas aga mingeid dokumentaalseid tõendeid või tunnistajate ütlusi, mis seda kinnitaks. Meresõjaajaloolase Mati Õuna raamatus "Võitlused Läänemerel. Suvi 1941"  tuuakse andmeid, et Lauristin lasti nõukogude võimuesindajate poolt maha. Võis olla nii, et nõukogude sabarakkude põgenemise käigus ei mahtunud või ei jõudnud inimesed laevadele, vastavalt instruktsioonidele kuulus sel juhul kõrge võimukandja likvideerimisele, et ta sakslaste kätte vangi ei langeks. Seega on esitatud väide, et NKVD ohvitser lasi Lauristini lihtsalt maha. Kindlasti kui see nii oli, siis on olemas vastav raport Moskvas. Seni pole sellest aga midagi kuulda olnud. Mäletatavasti Stalini poolt põrandaalusele tööle jäetud EKP KK I sekretär Karl Säre andis end sakslaste kätte vangi ning ta andis üles ka kõik Eestisse jäänud kommunistid. Nii hukkus Arnold Rüütli naise Ingrid Rüütli isa, tuntud kommunist ja rahvakomissar Neeme Ruus. Mis juhtus aga Johannes Lauristiniga? Võib-olla ikkagi libises kogenud illegaal NKVD haardest ja  kadus ööhämarusse? Võib - olla jäi tema kõhetu figuur Patkuli platvormil patseeriva kindralfeldmarssal Georg Carl Wilhelm Friedrich von Küchleri binokli vaate välja? Vale nime all elades, elas ta üle sõja ja jälgis pargis puude varjust tütar Marjut jalutuskäigul Kadriorus? Vanuse järgi võis Johannes Lauristin tervitada olümpiamänge Tallinnas 1980. aastal ning miks mitte ka Eesti iseseisvuse taastamist 1991, aasta augustis, laulva revolutsiooni liidri, peaminister Edgar Savisaare poolt, kui oli saabunud Lauristini enda salapärase kadumise 50. aastapäev.

Tallinn spioonide pealinn

Tallinnas on aastakümneid tegutsenud Stirlitz. Aga ajalt saabub siia James Bond. Olen ise külastanud Bondi filme Tallinnas. Bond see on kaasaegse meelelahutuse tipptase jätkuvalt. Flemingu imeline maailm Portugali kuninglikust kuurordist Estorilist ja säravast fantaasiakasiinost Casino Royal. Teise Maailmasõja ajal oli kuninglike perekondi täis Estoril Euroopa spioonide paradiis ning just seal põrkas briti luuraja Fleming otse kasiinos kokku natsidega Saksamaalt. Eesti hasartmängukultuuril on pikk tee selle tipptasemeni.

Agent 007 Roger Moore hiigelaegadel võisime imetleda vana maailma rikkusi Monte Carlos ja Baden-Badenis. Tänapäeval on palju muutunud. Roger Moore asemel on näitlejad, kellest ei õhku mingit glamuuri ja šarmantsust. Ahned kasiinod on kaasaegse tehnoloogia kasutuselevõtuga peletanud eemale kliendid, kes eelistavad nüüd mängijate omavahel pokkerit. Kuid Bond on siiski jäänud. Kas teab võib-olla järgmise ajaloo käänaku taga on tulemas uus tase? George Clooney oli just äsja Tallinnas, Hiltonis filmimas oma uut kassahitti kasiinos.

Tallinn on viimased sada aastat olnud spioonide pealinn. Just siia pani Julian Semjonov tegutsema nõukogude Bondi Maximillian von Stirlitzi. Just Eestisse saatis nõukogude välisluure oma spioone ettevalmistusele, et sõita rikkasse Läände. Canarise täht Cellarius tegutses just Tallinnas. Gestaapo pealiku Ain - Ervin Mere lugu, kui Sudoplatovi agendi lugu, on ikka veel rääkimata. Kus on lood Ameerika ja Lääne-Saksamaa spioonide tegevusest Nõukogude Eestis? Ainult Komissarovi "Valge laev" tuleb meelde, "trubaduurid ja sõdurid oleme, paljas ja külmetav salk...". Aga see ongi meie paindlik, keeruline, tsiviliseeritud, kaasaegne maailm. Spioonide maailm Eestis see on Eesti ilma sõjata. Õitsev Euroopa meil, ja naabruses ohtlik Venemaa. Bondid on meiega. 

Meie Jimmy Carter 100!

Nobeli rahupreemia laureaat, endine USA president Jimmy Carter tähistab oma 100. sünnipäeva. Soliidne iga ekspresidendi jaoks, tõstab aga et mees on tõeliselt vitaalne. Üllatuslikult 1976 . aastal demokraatide kandidaadiks valitud maapähklifarmer, suutis oma sarmiga presidenditooli ära võtta fantastiliste poliitiliste sidemetega Gerald Fordilt. Carter loomulikult tegeles põllumajandusettevõtlusega ja oli piisavalt edukalt, kuid loomulikult tema ambitsioonid oli ammu suuremad. Nimelt on ta mereväeakadeemia lõpetanud tuumaallveelaeva ohvitser, üks esimesi USAs, neid õpetati välja aga väga põhjalikult. Oma koduosariigis, Georgias, lasi ta end valida osariigi Senatisse ning saavutas lõpuks enda valimise Georgia kuberneriks, tai jäi ühe ametiaja kuberneriks. Tema presidendiks saamine oli sensatsioon. Pole imestada, et teda huvitasid desarmeerimisküsimused, kuna ta teemat tundis. NL liider Leonid Brežnev oli samuti huvitatud desarmeerimisest, et tõsta maailmas oma prestiiži. Carteri riigisekretär Cyrus Vance, nagu tuleb välja Mitrohhini arhiivist (KGB vanemohvitser Mitrohhin toimetas 90-aastatel Läände nõukogude välisluure arhiivi), oli mõnda aega tihedas sidmes nõukogude luurajatega ning seetõttu läksid asjad libedalt. 1979 Viinis kirjutasid mehed alla SALT II leppele.

Õnnetuseks läksid pärast seda asjad allamäge. Nõukogude Liidu invasioon Afganistani tegi lõpu USA presidendivalimiste aastal edukalt arenenud USA ja NL suhetele. USA alustas Moskva olümpiamängude ja Tallinna olümpia purjeregatti boikotti.

Kuid isegi siis ei arvanud keegi, et Carter kaotab Reaganile, kes tundus äärmusparempoolsena, kuid kes seda muidugi polnud. Reagan oli küll veendunud antikommunist, kuid Donald Trump on võrreldes temaga tõesti oma vaadete poolest tunduvalt värvikam.

Carter pidigi jääma pensionile. Ometi tõi saatus ta kätte Nobeli rahupreemia. Ja ehk tema oli tõesti see mees, kes seda vääris. Ta võitles desarmeerimise eest, rahu eest Lähis-idas, oli järeleandmatu süümevangide osas ning inimõiguste eest seismisel laiemalt. Ehk on Jumal talle pikki aastaid kinkinud just seepärast.